Mingi hetk pärast töö kaotamist kaotasin enda. Tean, et olin ja olen algaja ja ei tohiks südamesse võtta jne, aga kui keegi ütleb, et sa ei oska teha midagi, mis on sulle meeldiv, läheb ikka hinge küll.
Armastuse vallas on asjad ... No armastust ei ole eks. Ta kelleltki oleks nagu tulnud vahepeal, valelt inimeselt muidugi. Aga siiski. Ja samas see pole ju õige, kui kuulutatakse sind musiks ja kalliks ja kolmandal kohal olevaks naissoost inimeseks elus ema ja õe kõrval, aga siis ei ole mitu nädalat kippu ega kõppu. Kaks päeva valida? Try two weeks and still nothing. Ei valinud kahe vahel, sest ei pidanud. Üks oli, teine mitte.
Ja nüüd ei tea. Selle ühega läksid asjad palju paremaks vahepeal. Kes oleks arvanud, et väike pahanduste tegemine lähendab niimoodi. Aga nii ta läks. Kandsin ta sõrmedeta kindaid ja eile kui haige olin, tuli ta külla. Jäi ilma, nagu minagi, plaanitust - pannkoogid ja muu - aga ta võttis mu haiguse ära. Võttis enda kanda. Aga midagi muutus. Vist mitte väga hästi, sest kui koos on kaks inimest, kellest ühel on energiat ja hubba-hubba mõtteid, kuid teine niheleb iga puudutuse peale, siis ei ole vist head oodata. Eks näis.
Varsti tuleb sünnipäev. Loodan, et see ei möödu nagu sõbrapäev, et mitte midagi erilist. Ikkagi juubel, esimene tähtis. Tahan, et need, keda sinna ihkan, tuleksid kohale. Soovin, et kõigile meeldiks, et mulle meeldiks, et oleks tore. Et oleks kõike head. Sõbrad, te olete oodatud!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment