Eneseväljendusoskusest

Ma pole kindel, milles on asi, aga mu eneseväljendusoskus on lähiajal halvenenud. Asi pole ainult selles, et ma ei suudaks midagi pikkadesse ja mõttetutesse detailidesse laskumata selgitada. Ma ei suuda ka tihtipeale oma mõtteid väljendada. Kõige hullem on see, et ma enda arust räägin enam-vähem mõistlikku juttu. Teiste reaktsiooni nähes aga mõistan, et minust on täiesti valesti aru saadud. Ma varem süüdistasin teisi ja eeldasin, et nemad on lihtsalt nii lollid, et aru ei saa. Aga kahtlustan nüüd, et asi on pigem minus. Ma võin koolis õpetaja küsimusele vastata, tuues välja erinevaid asju korraga, aga see vastus heidetakse kõrvale, justkui oleksin ma midagi rumalat öelnud. Ma ei saanud olla, sest järgmised kolm vastajat ütlevad sama mida mina, lihtsalt eraldi. Mu mõte oli õige, mu vastus oli õige ja mitmekülgne, aga mu väljendus... asi pidi olema selles. Ilmselgelt see ei avaldu ainult koolis, vaid mul õnnestub ka inimesi solvuma panna enda peale, sest nad saavad lihtsalt minu mõtetest valesti aru. Jah, ma võin seda öelda, sest MINA ju tean, mida ma mõtlesin. It just came out wrong. Vahel ma mõtlen, et äkki see tuleneb sellest, et ma tunnen end keeles piisavalt mugavalt, et muutuda hooletuks ja hakata vigu tegema. Nagu siis, kui ma olen poolunes ja räägin täiesti seosetut pläma. Vahel ma olen teadlik, kui mõte ei taha õigesti välja tulla, vahel aga ei saa aru, miks inimesed lihtsalt ARU EI SAA. Nüüd vähemalt ma tean, miks... Keel on puudulik vahend tähenduse edastamisel. Ja mina paistan praegu olevat selle täiuslik näide. Kardan, et filmide ja sarjade sisu ümberjutustamine enam ei aita, nii nagu vanasti. Pean kuidagi oma mõtteid koondama hakkama ja kiiresti. All the best thoughts are already taken anyway. I need to be smart and swift to make myself...