Mulle meeldivad sellised vestlused stiilist ja tehnikast. Midagi imelist on kellegi teise jutu kuulamises ja sellest õppimises. Naeratustes, mis teatud määral detailsemaid fragmente saadavad. Aga sellise vestluse tõelist naudingut ei saa olla, kuna olen ise veel liialt kogenematu. Ma tean, et suudan jõuda ideaalsuseni alles siis, kui endale antava vastu ka ise midagi samaväärset tagasi annan. Hetkel suudan seda veel harva. Vähemalt enda meelest. Aga loodan tuleviku peale. Ei saa ju igavesti lapsemeelseks ja kogenematuks jääda. Millalgi peab toimuma murrang. Millal? Seda ei tea. Seni õpin teistelt ja tunnen rõõmu neist vähestest kordadest, kui olen võimeline kellelegi teisele midagi enda poolt pakkuma. See tunne on täitvamgi kui uue info ja oskuste kogumine. Järelikult ikkagi ihkan rõõmu teha ja kellelegi tähtis olla. Järelikult...Tegelikult tean seda, aga vahel on tunne, et teised ei tea. Ihkan rohkem kui enda täiustamist igatahes.Sellest saigi mu esimene sissekanne. Oletasin, et enda kokkuvõtmiseks läheb rohkem aega või vaeva. Võta näpust. Vaja oli vaid natukest inspiratsiooni Stepihundist, vestlustest kohvikutes ja Kardiorus. Aga kõige enam oli ettevõtmine nime taga kinni. Samas, teadsin seda juba ammu...
No comments:
Post a Comment