Palju aega on möödas. Väga paljudest asjadest. Kõigest. Mõnikord tekib küsimus, kas on mõtet loota tagasi midagi, mis ammu on kaugenenud, ehkki ta pole veel unustatud. Kui ma võin edasi kirjutada blogi, mis muutunud ei ole, ehk vaid end hüljatuna on tundnud, siis kas ka inimeste juurde naasmine on võimalik? Üks kord ju oli. The so called Second Chance. Klišee nimetus, aga siiski väärt värk, omast kogemusest võin öelda. Aga kui inimesed on ära teeninud teise võimaluse, siis kas kolmas või harvadel puhkudel isegi neljas ka lubatud peaksid olema?
Mina taotlen mõnes mõttes kolmandat võimalust, mida ma pole ilmselt ära teeninud. Mitte antud olukorras. Imelik, et võin arvata end olevat rohkema vääriline, aga samas ei usu, et sel korral oma tahtmise saamine õiglane oleks. Oleks tegu kindla, määratletava asjaga (õnn, rõõm, sõprus, armastus), aga ei ole. Ma pole kindlameelsem kui enne, sama segaduses ja kartlik. Ainult ihkamine paistab kuidagi suurem olevat.
Võibolla on see ka ainult mäng või ettekujutus. Nagu laulud, mis otsekui räägiksid meist, aga mitte päris. Nagu juhuslikud kohtumised, mille tõenäosus on nii väike, et seda peaaegu polegi. Sellele vaatamata juhtume me kokku just siis, kui olen seda äsja soovinud. Nagu tunne, mille võib saada ka väikesest puudutusest või silmavaatest. Sügavsiniseist silmist. Nagu tänapäeva muinaslugu, mis pole päris see, mida lootnud olen. Nagu kaks muinasjuttu, mis on päris erinevate autorite sulest. Haldjakuningast pole märku, teda pole mõtet oodata.
Aga keegi pole kirjutanud lugu printsist ja haldjast. Võibolla on kahe tegelase erinevus liiga suur, et nende jaoks saaks olla õnnelikku lõppu. Või kasvõi õnnelikku vaheperioodi. See pole muinasjutt, vaid lõputa lugu, mille lõpp venib tegelaste võimetuse tõttu. Hetkel pole muud teha kui olukorrale võimalikult vähe mõelda. Lasta juhusel või ettemääratusel oma rada käia ja loota, et tulemusest keegi ka mind millalgi teavitab. Ilusamal ajal luban endale väikest sära silmi ega mõtle sellele, mõtlemata tulevikule, nautides vaid praegust hetke. Kontollimatut naeratust, liblikaid kõhus ja ohtu, et iga nurga taga peitub põhjus väikeseks närilisuseks, mis iseenesest halb pole..
Mina taotlen mõnes mõttes kolmandat võimalust, mida ma pole ilmselt ära teeninud. Mitte antud olukorras. Imelik, et võin arvata end olevat rohkema vääriline, aga samas ei usu, et sel korral oma tahtmise saamine õiglane oleks. Oleks tegu kindla, määratletava asjaga (õnn, rõõm, sõprus, armastus), aga ei ole. Ma pole kindlameelsem kui enne, sama segaduses ja kartlik. Ainult ihkamine paistab kuidagi suurem olevat.
Võibolla on see ka ainult mäng või ettekujutus. Nagu laulud, mis otsekui räägiksid meist, aga mitte päris. Nagu juhuslikud kohtumised, mille tõenäosus on nii väike, et seda peaaegu polegi. Sellele vaatamata juhtume me kokku just siis, kui olen seda äsja soovinud. Nagu tunne, mille võib saada ka väikesest puudutusest või silmavaatest. Sügavsiniseist silmist. Nagu tänapäeva muinaslugu, mis pole päris see, mida lootnud olen. Nagu kaks muinasjuttu, mis on päris erinevate autorite sulest. Haldjakuningast pole märku, teda pole mõtet oodata.
Aga keegi pole kirjutanud lugu printsist ja haldjast. Võibolla on kahe tegelase erinevus liiga suur, et nende jaoks saaks olla õnnelikku lõppu. Või kasvõi õnnelikku vaheperioodi. See pole muinasjutt, vaid lõputa lugu, mille lõpp venib tegelaste võimetuse tõttu. Hetkel pole muud teha kui olukorrale võimalikult vähe mõelda. Lasta juhusel või ettemääratusel oma rada käia ja loota, et tulemusest keegi ka mind millalgi teavitab. Ilusamal ajal luban endale väikest sära silmi ega mõtle sellele, mõtlemata tulevikule, nautides vaid praegust hetke. Kontollimatut naeratust, liblikaid kõhus ja ohtu, et iga nurga taga peitub põhjus väikeseks närilisuseks, mis iseenesest halb pole..
No comments:
Post a Comment