Ei võta tagasi ühtki öeldud sõna, kuna nagu täna informeeriti on need hetkeemotsioonid ja sama tõelised kui pikaajalised. Nii et veel üks hilisõhtune hetketunnetus:
Üllatavalt hea on olla. Mitte mingit kahetsust või kartust. Praegusel hetkel ei oma tema tere, silmavaade ja naeratus mingit tähtsust. Oli pikk teekond, aga lõpuks on väga vaba tunne. Vabadus iseendas ja sõltumatus kõigi teiste suhtes. (Nii et kui kellelgi on tunde allika suhtes pretensioone, siis teadmiseks - jätke nad enda teada)
Ja seda kõike tänu Ameerika noortekale John Tucker Must Die, mida iseenesest peaksin naiivseks, aga mis siiski hetkel silmad avas. Mõttetuste suhtes eelarvamustega filmihuvilistele ei soovita. Sõprade seltskonnas tunnistan, et oli päris mõnus ajaviide. Vähemalt õnnestus kirjandus toanurka tolmu koguma unustada ja nüüd avastada, et peale selle olen ka muu kooliga seostuva hooletusse jätnud. Aga kuna psüühika on jälle sammu võrra rohkem paigas, on lühem uneaeg ja vahetundides kodutööde rottimine seda täiesti väärt.
Ma ei tea, kas see tunne jääb püsima, aga ma naudin teda, kuniks ta mul on. And it feels pretty darn good :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment