Ehkki antud tingimustes oleks küsimus vist pigem, kuidas on võimalik, et keegi tegi selliste koletiste puuri lahti ja lubas nad teatripublikuks. Teatris ei pea käituma nii väga erinevalt kui päriselus, mingi inimlik viisakus võiks igaühel olla. Aga kus sa sellega... Mõni läheb, karjub, jookseb trügib ja vaatab siis halvakspanuga, kui sina seda kõike ei tee. Tõusta püsti ja korraldada kiirendusjooks garderoobi, kui näitlejad ikka veel lavale tulevad -- see on ikka klass omaette. Võibolla olen liiga karm, aga võibolla ikka ei ole ka. Minul oli häbi. Tõeliselt, uskumatult ja isiklikult häbi olla osa sellisest publikust. Häbi teatri ees, häbi näitlejate ees ja häbi iseenda ees.
Kahju on ka sellest, et ma pole täiesti suuteline vabanema kõigist neist välisteguritest, mis mind nii tugevalt häirivad. Tõeliselt suurepärase etenduse puhul ununeb kõik, ka see, aga kõik etendused ei ole ju võrdselt head. Pole aus võrrelda näiteks Dostojevskit, vene kirjanduse klassikut teosega eesti teismeliste elust. Alustades teemast, lõpetades näitlejatega, kes tegelikult ju alles tõelisteks näitlejateks õppimise teel on. Sel põhjusel pole mõtet näitlejatööst rääkida.
Aga kui vaadata kõrvale kõigist muudest faktoritest, siis tegelikult olid viljandi tudengid õnnestunud nende ette pandud keerulistes oludes. Nagu ikka paistsid üksikud rohkem silma kui teised ja potentsiaali nägin nii mõneski. Endine koolivend. Polnud kahtlustki, et üks oskuslikumaid tähelepanuväärseid laval. Esimene Romeo. Vana aja asjad, vahel naljakas tagasi mõelda, et... Muidugi pole seal enam midagi, ainult süvenenud austus muutunud inimese vastu. Oli ka teisi, aga kuna nimed on võõrad, siis pikem kommenteerimine läheks paljusõnaliseks ja õhtu veniks jälle tavapärasest pikemale. Tubli töö igal juhul!
Üht tuleks öelda veel: Kui etendus polegi parim, siis võiks näitlejate vastu olla piisavalt austust, et mitte vaheajal märkamatult teatrimajast välja hiilida. Mis puutub nendesse õnnetutesse inimestesse, kes sinna majja kas võõra võimu sunnil või oma teelt eksinuina saabusid, siis on nad (olles sedagi nime mitte ära teeninud) haiged fantaasiavaesed loomad. Ja kuigi üldiselt olen loomade vabaduse pooldaja, siis nende puhul tuleks nad oma puuridesse tagasi panna ja mitte kõige ebasobivamates kohtades lahti lasta. Vabandan südamest, kui mitte nende, siis vähemalt endagi eest.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment