Lähiajal olen palju igasuguseid pilte otsinud netist. Eriti teatud tuttavate omi. Orkuti linke järgides jõuab igasuguste lehekülgedeni. "Lugesin" just "kallite" koolikaaslaste bloge ja tekkis küsimus. Miks tibid kirjutavad? Sellepärast, et see kuulutati hiljuti lahedaks, kuna Cosmos oli nii kirjas? See on küll päris hea põhjus. Kui midagi toimuks ka, oleks arusaadavam, aga kajastada oma igapäevaelu fraasidega nagu käisin koolis, rebisime kildu, läksin trenni, koju, vahepeal sõin....Mis mõte sel kõigel tegelikult on. Asfaldi sulamisest, rohu kasvamisest ja värvi kuivamisest seinal saaks huvitavamat lugemismaterjali kui nende kirjutistest. Kui hästi kirjutada, võib ka ühe tavapärase kivi huvitavaks muuta, aga halvasti kirjutades võiks vist maailma suurima seikluse ajal ka magama jääda. Ma ei kritiseeri, pidades end heaks sõna- või trükikunstis. Võibolla olen ma neist halvemgi, aga vähemalt hoian kas igavused endale või siis mõtlen nad huvitavamaks ja kirjutan neist siis. Eks kirjutada tuleb iseendale, aga ma arvan, et see pole põhjus, miks need põneva eluga neiud oma päevaplaani punkt-punktilt netti üles riputavad. Soovitus: ostke märkmik, teeb sama välja. Mina peaksin aga vähem aega piltide passimise peale kulutama. Eriti arvestades, kelle pilte ma passin, sest neid inimesi on rohkem kui üks.
Nii palju aega täielike mõttetustega tegeleda on tänu väikesele külmetushaigusele. Juba neljapäevast saadik on teine küljes, aga pole lahknud sel end häirida. "Ärkamise aega" suutsin ikka täiel häälel laulda (minu arvates ainus õige viis selle laulu esitamiseks) nii et silmadki läksid märjaks. Mõned isamaalised lood lähevad otse südamesse, ilma et selleks mingi suurem põhjus leidukski. Häält oli siis ka kui Tartus Sõbramajas Fondi kontserdi eel, ajal ja järel rõõmust rõkata vaja oli. Neil tugevate emotsioonidega momentidel ununeb kõik muu ja takistused kaovad kuhugi. Hääl tuleb iseenesest välja, seda ei saakski vist takistada ja tegelikult ega ei tahagi. Kui oleksingi järgmisel päeval täiesti tumm olnud, siis poleks seda kahetsenud. Tähtis oli too hetk ja see sai vääriliselt veedetud.
(Kusjuures järgmisel päeval polnud ma küll päris tumm, aga hääl sarnanes hämmastavalt Louis Armstrongile nii et kui laupäeva õhtul Sannale ja Dagmarile ühe teatud reedese õhtu seiku jutustasin, pidin tee peale kulutama 60 krooni, et jutt ikka lõpetatud saaks.)
Tartus on imeline. Kontsert oli sama vägev. Üks naeratus, hiljem kallistus..tegelikult polnudki rohkemat vaja. Üks hetk, too sama, mil ma teadsin, et nii...nüüd ta nägi mind ja noogutas. Kuidagi soe tunne tekkis vaatamata sellele, et miski meie vahel ei saa enam kunagi sama olema. Me pole enam need kaks võõrast, kes me olime tol augustiööl. Kaks inimest, kes leidsid teineteist siis, kui mõlemal oli lihtsalt soov kellegagi olla. Ma pole seda kunagi suuremaks pidanud, kui see üksainus kord, aga seegi oli igavesti meeldejääv. Vabaduse väljakul oli ehk isegi soojem vastuvõtt kui Sõbramajas. Enam see ei loe. Neid kõiki oli lihtsalt nii tore jälle näha. Eriti Joonast ja Rasmust muidugi. Kes teab, vb ehitabki sauna kunagi ja siis on meeles veel. Birksiga oleme tema maal mitmekesi saunaskõigust rääkinud. Kujutlusvõime on päris kõrgele ja kaugele lennanud neil kordadel. Nende puhul jõudis kõik lahenduseni sms'i teel: wild thing. Tahaks millalgi koos jälle meie saunaõhtu teha. Kolmekesi nii nagu ikka. Kas siis haldjariik või Moulin Rouge, aga ikkagi meie. Nii vähe aega on kõigeks, nii palju takistusi. Igal ühel omad. Aga usun, et saame neist kõigist ikkagi üle ja läheme millalgi. Läheme koos..
Tartust lahkudes oli tunne kuidagi väga hea. Istusin seal bussis, päike paistis silmanurka, kõrvus mängis Bryan Adams - Summer of '69 ja sõin Statoili šokolaadikooki, kui Tartu tänavad jäid sujuvalt selja taha. Sealne õhk oli nii pehme. Tartu pole veel kodu, loodetavasti ta saab selleks (väga suured lootused), aga seal on kodune. See ei tähenda, et ma eelistan nüüd üht linna teisele. Kui Tallinna lennuvälja juures kaugelt Toomkirikut silmasin, oli ka siis hea olla. Oli jälle kodune. Tallinna linna siluett tekitab alati selle tundmuse, et nüüd olen koju jõudnud. Olgu siis tänavad millised tahes ja inimesed pahurad. Sellised on nad pea igal pool ja inimesi muuta pole kerge (kui see üldse võimalik on). Seepärast tuleb õppida selgeks oskus enda rõõmust kinni hoida, et see ei lendaks trammist välja, kui keegi seda meeleheitlikult sinule teha üritab. Tuleb õppida mitte välja tegema ja päeva edasi nautima.
Mina naudin nüüd edasi tänast õhtut. Loodetavasti, kui selle sissekande kirjutamise lõpetan, teen midagi kasulikku. Tihti esinevad hetked, mil tunnen, et nüüd tahaks midagi kasulikku ära teha. Nagu ülikoolivalikute lõplik otsus, eksamiteks õppimine, järgmine suur arvestus või midagi sellist. Minul tulevad need hetked aga enamasti bussis. Koju jõudes olen sama laisk kui enne ja kõik see potentsiaal on kaduma läinud. Peaksin õppima ka sellest kinni hoida, siis jõuaksin vist palju rohkem tehtud ja kõvasti parema tujuga, sest tegeleksin kohustuslike asjadega vabatahtlikult ja rõõmuga. Ühe asja üle on veel hea meel (tegelt on neid rohkem, aga kõigest pole ju mõtet kirjutada): Lõpetasin ühe joonistuse oma märkmikus. Aresi vana bussipeatuse lagunenud pingist. Olen nii kaua tahtnud joonistada, aga midagi pole välja tulnud. Kui ei saa uusi luua, siis vähemasti saan vanad lõpule viia. Seda tegin muidu bussis..Tartust Tallinnasse. Edaspidi tasuks vist oma tähtsaid tegemisi kaasas kandma hakata. Nii saaksin oma bussiinspiratsioonid kõik käiku lasta ja kui tulemus oleks sama hea kui see pilt, siis ma arvan, et saaksin päris kenasti hakkama. Ta pole parim, aga vähemalt olen hetkel endaga rahul. Minu nn kunsti puhul juhtub seda harva nii et naudin sedagi tänase praeguse hetke vabadustundega koos. Mina, mu vabadus, luulekogu ja tass sooja teed - parim külmetuse ravim.
No comments:
Post a Comment