Ekraani all paremas nurgas näitab kell 3:32 ja on reede öö. Kõik ümberingi on vaikne ja pime. Nele magab juba pärastlõunast saadik, ise jäin kuskil kümne paiku. Nüüd mõistan, et poleks tohtinud. Ma istun siin ainult ühel põhjusel. Unenägu. Kuna see ajas mu nutma, siis võib öelda, et õudusunenägu. Mõtlesin juba enne, õhtul kirjutamise peale, aga millegipärast oli tunne, et sealt tuleks ainult midagi halba. Nüüd on siis, vaatamata mu lootustele, see tekst sündmuste käigust siin. Neil, kõige elava poolt hüljatud tundidel jäägu see siis "kaunistama" mu mälestusi.Leidsin end halvas unenäos. Oli inglise keele eksami päev, eksam ise kusjuures. Istusin tagumises pingis ühe tüdruku kõrval, keda ma ei teadnud, aga kes käis ilmselt paralleelklassis. Kirjutasin. Mingil hetkel tekkis tunne, et ma ei oska. Ma jätsin, ärkveloleku kainuses saan aru kui rumalalt, töö kirjutamise pooleli ja hakkasin vastuseid kontrollima, punkte üles lugema. Lõpuks pidasin enda tarkusi liiga väheks ja küsisin vaikselt oma pinginaabrilt, kas ta saab mind aidata. Ta oli töö juba lõpetanud ja nõustus, aga eksamikomisjonist istus üks naine paremalt diagonaalis meie ees, pööras end ümber ja võttis meie lehed ära. Ma ei suuda vist ikka veel uskuda, milline rahulik paanikahoog mind tol hetkel läbis. Püüdsin selgitada, palusin luba edasi kirjutada. Kasvõi õpetaja laua taga. Ta andis mulle töö tagasi ja ütles, et võin õpetaja laua taga kirjutada küll. Ainult, et ta ei mõelnud seda päris nii nagu mina. Ta andis selle eksamilehe mulle sellepärast, et ei kavatsenud seda enam kunagi vaadata. Samahästi oleks see võinud minu käes olla. See tundus otsekui topelt mõnitamine. Tüdruk, kes räägib inglise keelt nagu native speaker, kukub eksamil läbi. Spikerdamise tõttu. Aga mu lugu ei peatu siin. Vabandan vahepeal, et ta nii pikaldane on. Tean, et mul on komme halvasti jutustada. Kes ei viitsi kõiki detaile tähele panna, võib ka mitte seda lugeda. Jutt läheb aga minu enda jaoks edasi. Läksin klassist välja ja teadsin, et pean iga hinna eest kooli koridore ja klassikaaslasi vältima. Eksam oli nagunii juba lõppenud. Iroonia seisneb selles, et keegi tegelikult ei küsinud midagi sel ajal kui ma veel ukse taga üritasin leida kohta, kuhu põgeneda. Kedagi tegelikult ei huvitanud, ei pandud ehk tähelegi... Igatahes leidsin end mõne aja pärast Pärnu mnt St Patricku tagaseinast sisehoovi viiva klaasukse juurest. Anna oli ka seal, ta rääkis telefonis kellegagi eksamist. Ilmselt keegi perekonnast või mõni teises koolis käiv sõber. Nendest rääkides: paar minu oma tekkisid järsku ukse juurde. D, S ja vb ka P-R (nendega on seni alati eksamijärgseid kõnesid pidanud).Küsisid, kuidas läks. Ütlesin, et kukkusin läbi. Ma isegi ei tea, kas nad said kohe täpselt aru, mida ma tol hetkel ütlesin, aga nad said aru, kuidas edasi pidi käituma. Vaikuses läksime mingisse lammutatavasse/remonditavasse spordisaali, kõik kõndisid oma rada pidi. Selles võõrastest töömeestest täis saalis õnnestus mul end kaotada. Nii nagu mul parajasti vaja oli.
Eksam koosneb, nagu kõik ratsionaalsed inimesed teavad, kahest osast. Ja enda õnneks või kahjuks oli ainult kirjaliku osa tulemus 0. Mulle jäi võimalus veel eksam sooritada. Suulise osa eest saab 20 punkti, mis on miinimum eksami läbimiseks. Võiks arvata, et pärast sellist õnnetut juhtumist annaksin alla, aga millegipärast leidsin end järgmisel unehetkel 7. mail. Olin suulisele eksamile tulnud, närvid igaveseks hävitatud, aga kindla kavatsusega tõestada, et mul pole kellegi abi eksami tegemisel vaja. Ma ei spikerdanud tegelikult tookord. Võibolla oleksin seda teinud, kui poleks vahele jäänud, aga vb oleksin viimasel hetkel mõistnud, kui rumal see tegu on. Seda ei saa ma kunagi teada. Aga mul oli lootus vähemalt 20 punkti saada ja ma tulin kohale. Silmad olid täiesti punased, ilmselt magamata. Ei tea. Igasugune elusäde oli selle olukorra õnnetuses kadunud. Ma istusin seal ja umbes pärast esimest lauset hakkasin nutma. Kui seda nii võib kutsuda. Ma ei nutnud häälekalt nagu vaba inimene. Ma tegin seda vaikselt, pisarad niisutasid tervet nägu, kuid ma rääkisin, ei olnud vait. Rääkisin seda, mida nõuti. Sooritasin suulist eksamit nagu midagi poleks viga, ehkki oli täiesti ilmne, et miski ei olnud korras. Norberg isegi küsis vahepeal, kas tahan lõpetada või kas suudan jätkata. Neil hetkedel oli hingamine kuidagi raske. Ma polnud selle potentsiaalselt lolli veaga ainult ennast reetnud, vaid teda ka. Jätkan rääkimist, ütlesin. Ja jätkasingi. Lõpuks soovisin pisaratesse lämbudes neile isegi head päeva ja läksin klassist välja.
Tol päeval sain ma teada, mis tunne on tõeliselt joosta. Ma ei jäänud seisma, vaid kihutasin edasi. Pidin jõudma kuhugi mujale. Ma ei tea, kuidas mul see suuline läks või kas nad lämbuva hääle eest punkte maha arvestavad. Kui seda mitte tähele panna, siis teadke, et sain inglise keele eksamil 20 punkti. *Thh* Minu maksimum. Ma jooksin nii erinevatesse kohtadesse, et olin selleks ajaks vist juba unest ärganud. Kuna mulle on omane unenägu neil puhkudel jätkata, jõudsin mitmesse erinevasse sihtpunkti. Rippsillale üle Pirita jõe, muulile koos tugeva tuule ja lainetega, mingi pankrannikuni maitea kus. Mu unenäo ja kõige sellega seonduva ametlik lõpp: ma lamasin selle panga äärel. Ei kavatsenud alla hüpata, ükski eksam pole seda väärt. Teadsin, et võin nüüd inglise filoloogia unustada, aga samas ootas mind terve kunstivaldkond. Tulevik ei ole läbi. Ma ei tapaks end millegi nii tühise pärast nii et olge mureta. Aga sellest rannikust kukkusin (ei hüpanud, vaid kukkusin) ma siiski alla. Imekombel jäin ellu ka, natuke peksa sain ainult. Probleem seisnes nüüd uuest asukohast pääsemises. Selle lahenduseni ma enam ei jõudnud. Nii et praeguse seisuga istun ma kuskil pankranniku all lõksus ja ootan, et keegi oskaks mind päästa.
Vabandan nende ees ja tänan neid, kes vaevusid selle öise heietuse läbi lugema. Polnud ilmselt väärtlugemine, aga mul oli see vaja kirja panna. Tegelik eksam on veel ees, mul pole aimugi, mis olekus ma homme õppimiseks olen, aga vähemalt oli sellest unenäost mingi kasu. Tean, et ei ürita eksamil kellegi teise teadmisi kasutada. Minu omadest piisab, peab piisama. Ja kui ei piisa, siis muudan oma plaane. Järelikult pidin oma eluga midagi muud peale hakkama. Kell on 4:30.
No comments:
Post a Comment