Tore-toredam-vähem tore ja ...

Ei oskagi kuskilt alustada.. Olen oma mehega ikka koos, kui kellelgi küsimusi tekkis. Samas, ehkki kutsun teda nüüd selleks ilma imeliku/vale tundeta on raske enda single-self'ist loobuda. On küll kallis mulle ja hoolin, ei taha vastupidist kuulda. Eile võttis ta mu jamming sessionile kaasa Annelinnas. Kõigepealt vaatan suu lahti, kuidas bass aina paremaks läheb, mida enam mängija käed tubase soojaga ära harjuvad. Siis õpin natuke trummidest ja lõpuks jätan nende proovi sinnapaika ja naudin seda, kui teine prooviruum on minu päralt. NIIIIII LAHHHEEEEE! Õppisin Smoke on the Water'is mängima elektrikitarril. See tunne oli nii megasuperhüper. Rahvariidevööga kaelas rippuv kitarr, juhtme abil võimendiga ühendamine ja siis... [Külmavärinad] Metallica't proovisin ka, siis tuli välja, et täiesti valedel astmetel. Aga pole viga. Ei kõlanud täiesti kohutavalt - peab vist veel muusikalist kuulmist arendama. Niimoodi prooviruumides käimine võib mu kitarriõpet 10 korda kiirendada. Ma tahan lõpuks nii palju seal kaasa mängida osata, et õpin lihtsalt selgeks ühel hetkel. There was "fire in the sky" last night. Indeed. Ja tekkis seesamune refleks, et ei saa enam ära minna. Kuigi ise ütlesin, et ei jää ööseks. Aga uksest ei tahtnud ka kuidagi välja astuda. Pärast jalutasin natuke. Ühikasse välja. Tee peal meenus, et Dagmarit ei tule ja olen toas üksi ..., aga mis seal ikka. Voodilina jäi sirgeks vähemalt :D
Eelmine nädal käisin kaks korda saunas. Selle naudingu ja ülipehme nahaga võiks küll ära harjuda. Viimane kord oli laupäeval Kruntal sugulaste juurdes, kui Priit kell pool üks öösel helistas, teatas, et on Tartus ja küsis, mis ma teen. Hea ajastus ütleks selle peale. Ja enne seda neljapäeval... Ohjah. Ei tea, kas peaksin end halvasti tundma, aga ei suuda. Pidasin piiri ja elasin samas oma elu ka. Nii peaks ju lubatud olema. Ok, selle loo juurde jõuan järgmises lõigus (väärib eraldi tähelepanu). Muidu pidi järjekordselt sugulaste võimukust taluma. Miks peab enda perekonna liikmetele tekitama külalise tunde? Endal on krt hiired majja kolinud ja siis öeldake, et hiirtel on neilt ikka midagi võtta, Aresil on sellega harjunud, et seal midagi pole. Ei no tõesti, tere hommikust ja kuku kaevust alla! Ma saan aru, et kerge südamega inimene näeks selle all lihtsalt väidet, et äkki sai hiirtel seebi söömisest kõrini, kuna seal ju kedagi ei ela ja toitu laual ei vedele. Aga ma tunnen neid liiga hästi selleks. Kõne suprasegmentaarsed omadused ikkagi (krdi keeleteadus). Jahugu edasi oma vanast koolist. Ainus mälestus, mille mina vilistlasraamatust kaasa võtan on pilt hr Sergo Varesest 10. klassi mardipäevaetendusel. Veel käisime isaga vanaemal külas ja siis tulime Tartusse mu tuba väheke parandama. Ja veel isadepäeva õhtusöök Tsink Plekk Panges. Kust lahkudes nägin silmanurgast Tõnni. Kus mujal kui Underground'i ees suitsu tegemas ja jätsin issiga seal nägemist. Lauajalgpallis avastasin uued võimed. Sobin Markoga paremini kokku selles mängus (tantsimisega oli nagu on). Punased juuksed (reedest saadik) mõjusid eriti hästi, kui tehakse järeldusi, et kui naised mängivad, siis on väljak kohe agressiivsem ja võistlusvõimu jagub.
Ja lõpuks neljapäeva juurde: Kõigepealt jätsin Tallinnasse sõitmata, et Annaga ammuoodatud Black Books'i õhtu pitsa ja õllega maha pidada. Siis kui kesköö käes Dagmari, Pille ja Jaanaga Zavoodi. Sain teist lauajalkafanaatikut (Tõnni) seal oma äkilise ilmumisega meeldivalt üllatada. Ja siis pärast armukadedaks teha. No mis värk on, et kui üks on, siis tuleb teisi korraga terve kari. Istusime mingite tüüpidega ühes lauas, mulle tõi üks varsti tooli ja siis tuli välja, et terve laud on mehe tuttavad. Aga ma tundis seda vibe'i juba enne kui selle avastuseni jõudsime. Nii armas, et sõbrad tahavad meest kadedaks teha. Ma ei oskagi tegelikult sõnastada seda tunnet siin, ilmselt raiskan ruumi ja sõnu. Loodan, et on tunda, kui hea, kui keegi panem sind väga tähele, kutsub Maailma kaasa, küsib numbrit, räägib sinuga soome keeles ja karjub üle pubi su mehele, et ta on ikka täitsa loll, et mu hooletusse jätab hetkekski. Selle eest ta muidugi maksis, kui andsin teada, et lähen mingite suvakate tüüpide juurde sauna koos Jaana ja Dagmariga kuskile pärapõrgusse Tartu otsa. Kohale jõudes kohe õlled kaasas sauna. Ja siis hiljem tuli sellest heast Zavoodis olnud tundest veel parem. Kui otsustatakse, et ei hakatagi enam kedagi teist otsima, kuna ideaalne naine on enda jaoks leitud. Kuulab rokki, joob õlut, laulab kui tuju on ja enam ei mäleta, mis veel. Tantsida sai ka - Moulin Rouge'i järgi (peaks olema piisavalt selge). Öö läbi olime üleval. Võin ausalt tõdeda, kui kui on ilus kutt seltskonnas, kes sind niimoodi ülistab, siis on ikka raske mõelda, et pole enam päris vaba tegemaks kõike, mis pähe tuleb. Aga ei teinud. Ei taha olla see, kes petab. Ütlesin, et olen koos ja ei saa ega tohi. Ja "saadi aru; aga ikkagi need silmad". -- Võtan kaasa selle suurepärase tunde, mis teine inimene sinus tekitada võib.