Kitarr on imeline leiutis ja veel parem kingitus. Vahel tunnen, et olen oma lubadust mitte küll murdnud, kuid hooletusse jätnud. Aga usun, et õpin millalgi seda pilli mängima. Ühel või teisel viisil. Ehk leian tee pealt natuke abigi. Kaks pakkumist on jätkuvalt laual, tuleb vaid vastata.Oma tibu, oma kitarri ei laena naljalt teistele inimestele. Aga mõni võib küll helistada ja seda jammimiseks paluda. Dagmaril oli kunagi õigus, kui lasi Rasmusel ise mind üles äratada, et pillimängu luba küsida. Täna laenasin ka oma akustilise mõneks tunniks talle. Saigi kallike natuke värsket õhku, niipalju kui aru sain - head seltskonda, ja üht väga head mänguoskust tunda.
Imelikum ja imelisem on see, et võtsin ta (kindlalt õigesti hääles) kätte ja tunne oli kohe teine. Ma küll ei olnud mängimise juures kohal, aga miski sellest võlust oli ikka veel selle küljes. Keeled näppude all tundusid paremad, kerest õhkas veel pisut jõeäärset jahedust ja üleüldse oli tal selline mõnus tunne juures.
Vahel mulle meenub neid muusikutest tuttavaid ja sõpru nähes, et ma tunnen sellest seltskonnast puudust. Neid on aja jooksul olnud väga erinevaid. Ja ehkki me vahel kokku saame, enamasti puhtjuhuslikult, siis kontserdil pole ma liiga ammu käinud. Ja need inimesed ... nad on ikkagi midagi muud, midagi võõrast ja midagi väga oma. Raske on leida osavamaid tüüpe mängima pille ja ka ennast. Saad aru küll.
No comments:
Post a Comment