Vahel, kui tunnen sust puudust, siis lähen ja murran sul truudust.
Sa oled must kaugel, kuid sa pole seal üksi (vähemalt mõttes).
Tahaks olla sest üle, kuid ma tunnen end üksi.
/---/
Kord haiget see teeb, kord jälle läeb kõik meelest.
Sa siiski vajad veel mind, kuid liiga ränk on mu hind.
Olgu siis kaelas käed või mõttes midagi kaunist, ikka on vastassugu üks kuradima mõistatus. Huvitavaid mõtteid võiks olla mõlemal osapoolel, mitte ainult sellel, kes ostis endale kookosehuulevõi. Miks on vaja oma ego upitamiseks või maiteamilleks teiselt saada võimalikult palju, et ise mitte üldse tahtlikult tagasi anda? Minu jaoks müstika. Andmine on toredam ometigi. Ma ei tee nalja, kui tahan, et mitte ainult ei hoolitseta, vaid ka tahetakse ise seda teha. Teise vastu peab tahtma hea olla, muidu pole sellel mõtet. Samas -- vähemalt ei valeta. Kuigi vahel oleks mõni valge valeke ilusam kui tegelikkus.
No comments:
Post a Comment