Okei... Maasikad sai ikkagi kätte. Võin elada teadmisega, et ma olen hoolitsev. See on ometigi hea asi. Ja mina sain tutvuda uue osaga Tallinnast - Ülemiste järve mets, mis on vääga ilus ka siis kui kõverad männid jätavad äärmiselt Nukitsameheliku tunde. Ja seda ma väiksemana kartsin. Muidu oli tore, jalutamine ja nii. Loodan, et ka kaaskond nõustub. Ja toredam oli jälle kokku saada. Leevendab pisut seda pikalt mitte nägemise asja. Kuigi metsavägistaja ametit küll ei soovita. Halvemini oleks raske selle ülesandega hakkama saada. Mis mõttes nagu! Ma pole täiesti mittemõistlik, aga natuke rohkemat võiks ikka produtseerida. Olukord on jätkuvalt kahtlane, aga vähemalt ma tean umbes, millist tulemust ma eelistan. Vahepealse aja tuleb parimal võimalikul viisil üle elada. Loodetavasti see ikka on nii. Ega ma igaühele metsmaasikaid korjama ei hakkaks. Teistele on seni ainult tavalised olnud. Kusjuures see väike kadedusmoment oli liiga armas*Ja nii see kevadine suvi edasi veereb. Väikesed allakäigud ja siis ülespidi tagasi. Suht nagu muul ajalgi. Ainult, et teoorias peaks pisut soojem olema. Seepärast ma seda suve nii kaua ootasingi, et ei pea enam jakki peal kandma. Nii ju mugavam. Loodetavasti jõuab kellelegi seal pilvepiiril või kõrgemal kohale, et nüüd on aeg tõeliseks suveks ja see peaks algama hiljemalt esmaspäeval. Mis me seal Pärnumaal ilma rannailmadeta teeme, peab ju oma uut garderoobi kuskil näitama. Ja maikadega Maikadega oleks küll külmemates tingimustes liiga jahe. Hoiame teineteist vahest ka soojas, aga päike võiks ikka oma töö ka ära teha. Suve on vaja. Et maasikad magusamad tunduksid ja maikad maksimaalselt särada saaks.
No comments:
Post a Comment