Minu sügis

Ta on nii teismoodi kui eelmisel aastal. Tollal oli oktoober vist parim kuu üldse, leidsin esimese, kõik oli ülikoolis uus.. Seekord jääb oktoober meelde kui kõige suurem lahkuminekute aeg üldse. Mõnel inimesel läks hästi, sest kesköö sai Halloween'il läbi ja 1. novembriga lõppes see hirmus südametemurdumise kuu. Nüüd pole muud kui natuke veel oodata ja siis saab jõuluaega tundma hakata (olen juba märganud esimesi ehtimisi, see on nii vale). Praegu kannatan aga üksinduse (mis iseenesest on suhteline, sest suudan leida inimesi, kellega aega veeta ja teisi, kellele mõelda) ja sügisese külmetuse käes. Vist ei lähe mööda ühtki aastat, et ma ei oleks kordki haige. Loodan vaid, et sellest midagi tõsist ei sünni -- ma nimelt ei salli arsti juures käimist. Ühegi arsti. Põhilised põhjused: keelebarjäär (mu arst ei mõista mu küsimusi ja mina vahel ka tema diagnoosi), aeg (otsida aeg, mis mulle sobib ja arstil vaba on; enamasti pole teist võimalik enne 1 kuud saada), hirm (äkki mul on midagi viga), hind (ma olen hambaravi peale kohutavalt vihane, sest nad võtavad ikka KÕIGE eest tasu), askeldamine (endale aja saamise bürokraatia ja tülikus, mille peab läbi elama). Mõttepaus, millega edasi minna. Nuuskamispaus, sest see on lihtsalt hingamiseks vajalik. Hingamine (selgituseta vajalik).
Ühikas on eriti tüütu haige olla. Dušši alla ja WC'sse minekuks peab end soojalt riidesse toppima, kui toast vesi otsa saab, siis kööki minekuks on sama jama. See kõik saab aga varsti läbi... Täna käisin majajuhatajale avaldust kirjutamas pealkirjaga "Ma lasen siit urkast jalga!". Tegelik pealkiri oli vist üürilepingu lõpetamise avaldus või midagi sellelaadset. Kuu aega etteteatamine ja siis novembri viimasel nädalavahetusel kolin Dagmari, Kerstini, Anna ja veel kindlaksmääramata isikuga (kuigi kandidaate vist jälle on) uude korterisse Tähtveres. Ei suuda ära oodata seda aega, kui ei pea enam majahoidjate vingumise või suvalise öösel karjumise või tüütute külaliste pärast muretsema. See uus korter on nagu uus lehekülg mu elus, mõne puhul meie elus. Kuidas kellelegi. Ma olin esimesel vaatamisel nii lummatud, et ei mäleta enam isegi täpselt, milline ta välja nägi. Kui igatsus peale tikub, siis saan vähemalt oma toa kahte akent vaadata kv kodulehelt. Nurgatuba, 2 akent, valged kardinad, puupõrand ... mind on ikka kerge ära osta. Kuigi tumepruun sektsioonkapp ja 2 samas toonis nahkdiivanit pole päris minu maitse. Aga sellest saabki mu sisekujundusalane katse. Nad ei lähe kuigi hästi mu kaltsuvaipadega kokku.
Tegelikult peaksin muudele asjadele mõtlema. Kolimisnädalavahetus on tegelikult aeg, kui peaksin õppima esimeseks eksamiks. Õigemini pean õppima, oleks täpsem sõnastus. Kergendaksin oma elu märgatavalt, kui hakkaksin kasvõi täna juba mõnedele kordamisküsimustele vastama, mõnd esseed kirjutama või niisama materjale lugema. Selle asemel suutsin läbi lugeda Alice's Adventures in Wonderland'i, millele varsti järgneb Through the Looking-Glass. Võibolla suudaksin ka inglise kirjandusega algust teha, see on ka suhteliselt huvitav minu jaoks ja ei tunduks kohutava tüütusena nagu mõni teine aine seda jaanuari algul tõotab olla. Ebahuvitavate asjade õppimine on nagu see vastik sügisilm, kui väljas on sombune ja samas külm. Isegi kui ei saja, siis mingil viisil õnnestub poril ja vihmal kuidagi saapasse imbuda, ja tuul puhub läbi ka kõige edukamalt sätitud sallist, leiab tee kraevahele ja tulemus on teada - mina nohu ja valusa kurguga. Ilusatel ilmadel on muidugi külmem, aga vähemalt siis on päike väljas ja ma saan mingit energiat, et selle külma vastu võidelda. Peakski poes ära käima enne kui ta loojub ja mina jäässe jään. Kuigi nüüd, kus üür hakkab olema pea kolmekordne selle ühika omale, tuleb vist vähem juustu osta... Veel üks asi vähem, mis mulle selles märjas sügises rõõmu toob.