Mõne jaoks on Saatus ja Lootus kaks eri asja. Minu jaoks paistab üks algavat seal, kus teine lõppeb. Kui Lootus saab otsa, siis see justkui olekski mu Saatus. Hetkel istun bussis suunaga Tallinn-Tartu. Aga mind ei ümbritse võõrad, ehkki ma ei leppinud kellegagi koos minekut kokku. See juhtus lihtsalt nii. Kas juhuslikult või oli miski muu mängus. Mai tea. Aga teel bussijaama ma tundsin midagi. Peas olid tegelikult pildid sellest, kuidas ma kellegi tüdrukule virutan kui ta nt oma poissi ära saatmas on ja otsustab minuga tüli norida. Kui mind provotseeritaks, siis muutuksin väga agressiivseks. Kuid seda tüdrukut õnneks polnud. Oli aga... see poiss. Esimene asi, mida ma ütlesin, oli vist "Ei ole võimalik!" Aga seal ta seisis, täpselt nagu olin arvanud. Krt küll, ma pean sellest üle saama. Bussijuht küsis mult, et kas see sama (mis talle), ma et jah. Ikka see kuradi sama. Ja just hakkas kõrvaklappidest kostma AC/DC "Back in Black". Ma vist tekitan iseendale kõike seda jama. Peaksin lõpetama, kahjuks ei oska. Alati olen mõelnud, et kõigil neil vihjetel on mõte, ehk ma siis loen neid valesti. Aga minu vedamiseks oli bussis ka Anna, kelle kõrvale otsustasin istuda. Ei läinud sinna tahapoole. Vähemalt mitte kohe. Käisin läbi, pakkusin kodu endaga, kutsusin teda tallaaluseks ja hävitasin täielikult mõtte, et meist (tema tüdrukuga) saaksid kunagi sõbrad. See ilmselt oli ammu teada. Ta on ainus põhjus, mis meid takistab. See ja miski veel, ma kahtlustan. Siiski nägi ta nii armas ja rahulik välja seal magades. Mulle millegipärast meeldib vaadata, kuidas keegi magab. See on vana teema. Oiii, mul veab, et ma seal istmeid tagapool ei istu.
Sees hakkas keerama, pole kindel, kas mõnest mõttest, korterijamadest või bussis trükkimisest. Aitab seega. Ajan end teinekord hulluks..
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment