Crazy/Scary/Beautiful/Exciting/Sad

Mu tujud vahelduvad sõltuvalt sellest, kes mul parajasti mõttes on. Kahju on mõelda, et tegu on kahe igati hea tüübiga. See on see situatsioon, mida kunagi Ameerika filmides ei kujutata, kuna pole head lahendust (vaevalt kumbki järsku kohutavat iseloomu näitama hakkab). Üks on suurepärane poiss, hoolitsev, armas, the really good guy. Teine on suht tundmatu ja seega huvitav, jookse-peaga-posti efektiga, the really hot guy. Klassikaline valik, kui üldse on valik. Ma ju olen valinud, ainult et raske on mõelda, et võibolla on minu jaoks kuskil nii lähedal midagi palju õigemat. Seda paistavad vähemalt osad arvavat. Teised pooldavad jällegi mu ausat ja esmakordselt suhteliselt normaalset suhet. Ja mina? Mu fantaasiamaailm ja reaalsus eksisteerivad millegipärast eraldi. Ma pole uhke selle üle, et mõtlen nii pingsalt kellestki, kes ei ole mu poiss, aga nii kord on juhtunud, mis teha. Ehkki ma ei tunne teda, paistab kõigi märkide järgi, et ta oleks kuidagi õige ja ilus. "The only ugly thing about it is that you're not mine". Jah, uus/vana tekitab elevust. Olukorra võimalik keerukus, mis paari päeva pärast mind ootab on lisaks sellele ka hirmutav. Ja meeletult kahju on, et ajastus on nii halb. Veel halvem on, sest mul need mõtted üldse peas on. Kui vahel olen mõelnud, et isegi suudlemine pole petmine, siis vahel on ainuüksi mõtlemine juba selle teo vääriline. Sõltub ju kõik sellest sisetundest. "How can you stay outside, there's a beautiful mess inside" - ehk ei üritagi keegi välja jääda, pigem liiga palju tahaks sisse lasta. Aga nii ei saa. Kord juba nii loodi see süsteem, mõnd reeglit peab järgima. Ja mõnd reeglit tahab ka järgida. Kui asi oleks vaid valikus, siis suudaksin selle teha. Tunded on raskemalt käsitsetavad. Don't think I don't care ... if anything, I care too much. And apparently feel for too many.