I miss either the person or what they represent. I miss the feeling. I also miss the feeling of Christmas. I think I had it at one point and now... I don't now. It's gone somewhere, taken its own vacation. /change of language/ Ma ei tunneta erinevust teistest õhtutest kui ma samamoodi arvuti ees istudes mõtlen, kus keegi on või mida teeb. Tänu Dagmarile oli isegi välismaailmaga kontakt. Tahaks veel. Tahaks, et jõulud ei oleks ainult see lõputu sööming ja kinkide andmine, sest see saab kõik ühe õhtuga otsa ja mis edasi. Võibolla saab kõik kergemaks kui perekond suuremaks läheb, tulevad järgmised põlvkonnad peale. Eelnevaid ju juurde ei tule, isegi tagasi ei tule. Mul on temast kahju - mida teha inimesega, kellel on õiged kavatsused, kuid ta ise seab nii palju tõkkeid ja kaevab nii palju auke, et lõpuks läheb ikka miski aia taha? Selliseid inimesi on maailmas rohkem kui üks. Kas nad ongi selleks seal, et targemad õppust võtaksid, või annab ka neid järjele aidata? Ma tahan, et viimane väide oleks tõene. Usun, et nii on parem. I miss...
Vanu pilte vaadates meenuvad igasugu sündmused, ka nemad ei kordu enam kunagi. Tulevad küll veel paremad peale, nagu ka halvemad, aga vahel tahaks siiski tagasi just neid kohti, sündmusi, tundeid, inimesi. Igatsen.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment