Sellel lausel ei ole isegi punkti, kuna see päev on kestnud uskumatult kaua. Ma otseselt ei nurisegi, olen ühtteist ära teinud. Enamikku sellest voodist lahkumata. Aga see on nii veider lihtsalt. See kõik tekitab tunde, justkui poleks teatud kedagi uskumatult kaua näinud. Võib-olla selles ongi tüdrukute ja poiste erinevus igatsuse kohapealt. Ei, see pole päris see. See on seotud mu volask olemisega, mis K. sõnul nii imeliselt kokku võtab joomisjärgsed (pohmaka)hommikud. See selleks. Ma ei hõiska sellega, et teisipäeva õhtul end täiesti känni jõin. Aidese kontsert oli GenKlubis lahe though.
Aja kohta veel nii palju, et ma avastasin, et ma tajun aega nagu lill.
PS. I Love You
No comments:
Post a Comment