Me elame päevast päeva. Mõnel meist on unistused, eesmärgid, mille poole püüelda. Teistel on mõttes olemas teatud sõlmkohad - karjäär, kodu, perekond - mis on kavas läbi käia. Me elame oma elu sekund-, minut-, tundhaaval. Teeme plaane, rikume neid, aga asjad langevad lõpuks ikkagi paika. Olgu siis ettekavatsetud viisil või muudmoodi. Me harjume ümber. Keegi ei jää elus edasi liikudes lihtsalt seisma. Isegi kui jääda paigale liigub elu edasi ja tõmbab meid aja muutudes endaga kaasa. Targem on siis juba kaasa astuda, sest nii on võimalik ise oma samme määrata.
Üks päev läheb looja, teine algab teatud arvu tundide pärast ja 24 tundi hiljem on ka see minevik. Mõtlen vahel, kui teadlikud me tõesti oleme, et ei saa olnud aegu kunagi tagasi. Me teame kõik seda, usume seda, kuid mul on tunne, et kunagi tulevikus tuleb see ikkagi üllatusena. Siis kui avastame, et me pole enam need noored, kes tänavapildis silma jäävad oma värskuse ja iluga. Noored on ilusad. Me ise ei näe seda alati, aga vanemad inimesed näevad ja ma olen seda nende silmist näinud. Kuid kas need pilgud vaatavad noori siledaid ja naeratavaid nägusid lahke meeleheaga, sest teavad, et nüüd on nende aeg, või on nad pigem unelevad omaenda nooruse järele. Ja kui siis tagasi vaadata nende mälestuste peale, mille vanadus alles on lubanud jätta, siis ei mäleta me seda õhtut, kui istusime arvuti ees ja vaatasime filmi, kirjutasime blogisse või sõime õhtusööki. Me mäletame olulisemaid asju, suuremaid ja meeldejäävamaid. Ning nendestki ainult osa. Kes siis aga mõtleb nende õhtute peale, mida on ometi nii üüratuma palju, kui oleme lihtsalt üksinda kodus? Me ei mõtle selle peale, et kõik need päevad, mida mööda saadame, ongi meie elu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Jah, nii see on, et elu haarab sind endasse olenemata sellest, kas oled sellest teadlik või mitte, kas paned oma valge laevaga kütust täis paagil mööda laineid otse sihtkoha poole või õõtsud niisama lainega kaasa. Ning parimad mälestused kipuvad olema hetkedest, mil sa lainesse sisse hüppasid ja vaatasid, mis sügavamal on või siis hoopiski vastassuunas ujuma hakkasid ja mõne seni avastamata saare leidsid. (meremehe tütre ideoloogia ilmselgelt)
Teod ei ole samas ainsad, mis meelde jäävad. Loodan, et mulle jäävad meelde ka mu tunded ja mu mõtted ja ka mu heade sõprade ideed. Ja ööd rummipudeliga basseinis ja pikad hommikusöögid ja inspireerivad vestlused ja laused nagu "hiljem ägad siin rohkem kui mu munasarjad" :)
Post a Comment