Ma käisin reisil

Meil oli ammu Kärdiga plaan kuskile reisile minna. Küll rääkisime Euroopa rongisõidust, küll niisama Šotimaale minekust. Lõpuks võtsime end aga kokku ja tegime plaani Liisale Hispaaniasse külla minna. Ei saa ju ometi nii pikalt mitte näha. Sõber on nagu poiss-sõber/tüdruksõber - vaja on mõlemaid, kuigi eri moodi ja üks püsib paremini isegi siis, kui vahepeal kokku ei saa või pikalt ei räägi. Aga tagasi reisi juurde. Meie nädalane tripp Hispaaniasse sai aga 2-nädalaseks, kui võr-ra-tu RyanAir oma lennuaegu muutis ja leidsime, et paaripäevased hinnakõikumised teevad odava lennu veelgi soodsamaks. Uus marsruut: Šotimaa-Hispaania-Inglismaa. Mõeldud, tehtud!
Šotimaalt on nüüd, nädal hiljem, meelde jäänud vaid teatud asjad. Mäletan kohalejõudmist, et meile järele tuldi, sain kohe mõnusat šoti aktsenti kuulda ja inimestega suhelda. Mäletan järgmist päeva ja seda, kuidas me K-ga ära eksisime Glasgow sellesse otsa, mis Simoni (tüüp, kelle voodis me magasime... kahekesi) sõnul on just see osa, mida ta kellelegi ei näitaks. Meeldejäävaim turismiobjekt on kahtlemata Nekropol, mis tekitas nii kõhedust (viimane koht, kuhu zombimängu mängima minna) kui vaimustust. Mulle meeldis arhitektuuriliselt just Glasgow vanem pool, need Greek revivalid ja Elizabethan korstnad; liivakivist vanad hooned, mitte uued ja moodsad, mida paistis seal üsna palju olevat. Mäletan, et käisime veel autoga sõitmas ja et ilm on kohe tingimata lugenud raamatut Murphy seadustest - autost välja, hakkab sadama, autosse sisse, päike tuleb välja. Nii see läks. Aga nägin vähemalt ühte Ben'i, ühte Loch'i ja ühte castle'it. Kohe täitsa mitu linnukest. Meelde jäävad ka koos Simoni ja ta sõpradega väljaskäimised, eriti õhtu Loft'ist, kus kogemata hetero naise lesbiks muutsin. Who knew that was possible... Sellest jääb mõneks ajaks alles Hello Kitty vaarikamaitseline huulebalsam (Hello Kitty on haigelt populaarne seal millegipärast). Kõige enam jäävad meelde aga väikesed asjad - hommikud täis naeru, monkey puzzle, kuidas süüa burksi ja muud sellised. Neid ei saa teistele rääkida, sest olid naljakad vaid kohalolijatele hetkeolukorras (teate ju küll). Mulle jääb meelde see tunne, mis oli Šotimaal olles - vaba ja lõbus, tahan tagasi minna.
Hispaania oli ka vaba ja lõbus, aga ta oli veidi teistmoodi. Uskumatult armsad poolakad, kes inglise keelt vb kõige paremini ei osanud, aga see-eest olid sõbralikud ja muretsesid mulle sünnipäevaks tordi, ehkki olime vaid päev varem kohtunud. Minu teine väga positiivne kokkupuude Poolast pärit inimestega. Minu imetore sünnipäev oligi esimene täispäev Hispaanias, kui ärkasin, ronisin läbi akna rõdule, tegin silmad pärani lahti (või siis tegi seda päike minu eest) ja vaatasin ringi uskumatult kaunist vaadet - pastelsed majad, oliiviistandused, mäed ümberringi. Seisin seal veidi aega niisama üksi ja nautisin elu. See oli mu teine sünnipäev välismaal (eelmine aasta olin Rootsi kruiisil sel ajal). Siesta ajal, kui kõik teised puhkasid, käisime Liisa ja Kärdiga linna parima vaatega pargis veini joomas. Sain endale kingituseks kutsika, kuigi ainult laenuks, ja jõime mu lemmik-Hispaania-jooki Tinto de Veranot. Pudel, mille Eestisse kaasa tõin saab ühe klaasi pärast otsa. Ja õhtul olimegi poolakate pool kõige klassikalisemal vesipiibuhängil. Mulle meeldib, et iseloom ja mõistus trumpavad minu jaoks välimuse - niisama mõttekild tollest õhtust. Hea on kohata inimesi, kellega hästi läbi saab ja jutt jookseb. Kõike Jaeni kohta kirja panna on võimatu, või pigem võtaks liiga palju aega ja vaeva. Kindlasti olen juba üht-teist unustanud ja see poleks mu mälestuste vastu aus, kui nad teaksid, millised neid meeles on. Siiski pean ära mainima: head kokkamised L-i pool, semana santa (püha nädala) protsessioonid, võrratu retk üles Santa Catalina kindluse ja risti juurde, kõige kohutavam ettekandja ühes restoranis; see, et kõik meid venelasteks pidasid; üks väääga äge pubi, kus mängiti supermuusikat ja mojitoga tulid kaasa hunnik kaunistusi ja maasikas; ja loomulikult meie kolme vestlused kõikvõimalikel teemadel. Mulle meeldis ka see, et nägin teist ja hoopis omamoodi Andaluusi linna - Granadat. Kui Jaen on tõeline Hispaania, kohalike inimeste ja oma aktsendiga, siis Granadas on palju rohkem turiste ja erasmuslasi. Ja esimest korda võin öelda, et see pole sugugi negatiivne asi, vaid mulle kui hispaania-keelt-mitte-oskavale inimesele kergendus. Pealegi oli õhkkond selle võrra vabam - hipid aitasid ka paljuski kaasa. Mu lemmikkoht oli kahtlemata Plaza de St Nicolas, mis ühendas võrratu vaate Sierra Nevadale ja mooride ehitatud kindlusele, tänavakauplemise ja hipid (kanepilõhn polnud mingi häbiasi) ning koerad, koerad igal pool. Linn ise oli ka väga ilus ja koos Jaeniga - Jaen, never again ;) - tekkis küll mõte, et Hispaaniasse peaks tagasi minema, et seda paremini tundma õppida.
Oli jälle aeg lahkuda. Liisast lahkumine oli juba liiga imelik, nagu filmi lõpustseen, kus sõbrad lähevad pargis eri teid justkui näeksid kasvõi homme uuesti, aga tegelikult mitte. Hispaanias nägin Vahemerd ainult lennukist, kahjuks. Aga küllap jõuan veel selles sulistada kunagi. Seekordne külastus oli läbi ja ees ootas London. Back to dear sweet London. Reisides on väga äge käia uutes kohtades, aga see on juba midagi, kui mõni koht tekitab sooja tuttavliku tunde, nii nagu London minul. Ma tean, kuhu minna, millega, kuidas, keel on suus ja OysterCard taskus. Kuigi meie tripp Londoni polnud mingilgi viisil seotud turismindusega, sain näha osa Londonist, mis seni nägemata - Baker Street. Ühel pool teed Rock'n'Roll, teisel pool The Beatles signature poed. Nii positiivne kogemus kohe bussi pealt maha tulles. Ja edasi Roaldi juurde, kus veetsimegi enamiku sellest ühest päevast, mis meile seal antud oli. Big Beni, parlamendihoonete ja Tower Bridge'i vaatamise asemel jõime korteris õlut, vaatasime telekat (Pearl Harbori muusika lõi Hans Zimmer) ja käisime järgmisel päeval pargis palli mängimas. Täiesti uutmoodi reisimiskogemus - lihtsalt nädalavahetuseks sõbrale külla, ainult et teise riiki. Tore oli näha, et mu England's Rose oli alles (niivõrd-kuivõrd). Londonist järgmise päeva hilisõhtul-öösel edasi Bristolisse, kus bussijaam muutub kõige vaiksemal ajal täielikuks melupunktiks. Kahel eesti tüdrukul oli täiesti hämmastav näha kui palju inimesi keset ööd läbi bussijaama voorib. Ja veel igast masti - alates purjus noortest kuni ratastoolis vanuriteni. Ega palju enam jäänud polnudki; lennujaama ja tagasi.
Vahepeal käisime ka Valgas (seal on odavad tordid) ja Riias (vanatädile bussis ei meeldi, kui nuuskad). Aga ei hakka neil pikemalt peatuma, kuna tegu oli vaid novellidega meie reisiromaani kõrval. Mul on täiesti usutavalt hea meel, et sain vahepeal jälle kuskil käidud (lausa kahes uues kohas ja ühes tuttavas - Londonisse lähen samuti kohe kindlasti veel). Ja samas on uskumatult hea meel jälle kodus olla. 2 nädalat on jooksureisi jaoks pikk aeg (ühest kohast teise jooksu), kuigi reisi enda ajal ma kuigi väsinud polnud. Pigem võtsin viimast ja nautisin. Aga see rõõm, mis tuli omad voodis magamisest ja sellest, kui suurt rõõmu ühtedest suveniirkääridest olla saab - sel on täiesti oma väärtus. Reisi kohta lõpetades - De Puta Madre!