Erakond Ühtne Eesti Suurkogu - järelmõtted

Ma polnud enne minekut kindel, kuidas seda kutsuda; nüüd tean - etendus. Suuremahuline ja -kspuhutud, aga ta oli siiski teater, mitte mingi poliitiline riigipööre, nagu erinevad allikad teda kuulutasid. Ma olen väga rahul, et läksin. Läksin üksi. Sain tagasiteel trollis inimeste arvamusi kuulda. Ja et näitlejatel ikka oli sõnum. Ilusti välja öeldud lõpus, mitte ainult peidetud kuskile populismide ja meelelahutuse sekka. Siiski kardan, et selle sõnumi tõelisest väärtusest said päriselt aru vaid need, kes sellest juba teadlikud olid.
Ärge arvake, et tahan ennast taevani kiita ja eestlasi maha teha. See pole võimalik, kuna olen ise eestlane ja mis kasu sellest oleks. Aga ma ei nõustu nende inimeste naiivse lootusega, et keskmine eestlane on tark. Need, kes mind teavad, muidugi mõistavad, et ma olen inimene, kes tarkust hindab. Samas ma ei leida, et ainult "tarkasid inimesi" on vaja. Paljusid on vaja ja erinevaid. Mul on juba ammu olnud peas mõte, et see inimeste vajadus alluda sotsiaalsele survele olla mingitmoodi "eriline" ei ole ratsionaalselt ega ideaalselt hea mõte. Kõik ei olegi ette nähtud geeniused olema. Kõik ei pea ka minema ülikooli või saama koolis ainult hinnet 5. Ma saan aru, et vanemal on raske kuulda, et ta laps on lihtsalt laps, mitte mingi ajuhiiglane, aga samas - kui sa ise polnud, siis miks peaks tema olema.
Ja veidi vb küünilist, kuigi minu arust mitte: Inimestele ei saa asju näkku öelda, nagu "sina pole piisavalt tark/haritud/kogenud, et asjades kaasa rääkida", sest siis nad kaotaksid igasuguse motivatsiooni midagi teha. Aga rahvast on vaja. On vaja massi. Ja rahva hellistamine ja kiitmine, samas konstruktiivse kriitika läbi, on vajalik, et motiveerida neid aktiivsemad olema ja seeläbi ka veidi rohkem asjadega kursis. Oleks ju tore, kui ka mass oleks piisavalt tark, et asjast aru saada. Et neid ei saaks petta erinevate valimiskampaaniatega (milles antud lubadusi ei pea isegi seaduse järgi täitma) või tagurpidi psühholoogiaga. See, mida tegelikult rahval vaja on, pole mitte mingi abstraktne tarkus, vaid kriitiline mõtlemine. Kuula ja vaata, mis infot sulle sisse söödetakse. Mõtle selle peale ja tee siis omad järeldused selle põhjal, mida targemate inimeste kriitika ja su enda südametunnistus sulle ütlevad. Inimestele tuleb õpetada keskendumist õigetele asjadele. Alati ei ole muidugi ühest õiget asja ja ühele asjale keskendumine ei tähenda, et muu peaks hooletusse jätma. Aga me oleme ometi mõtlevad inimesed, kes peaksid suutma mitut asja korraga teha. Seega: nautigem meelelahutust, kuulake ära faktid, tundke rõõmu ühtsustundest ja mõelge selle peale, mida öeldakse, mida sellega öelda tahetakse ja mida ise sellest kõigest kaasa võtad.
Kirjutaksin lehte retsensiooni, aga seda ilmselt ei prinditaks. Ja kuna Postimehe ja Päevalehe lugejad saaksid ehk ise aru ja nende silmis ma konstateeriks fakti (et vesi on märg), siis peaks artikkel ilmuma Õhtulehes, kuhu ma oma nime kirja ei taha (samas koht, kus õigesti kirjutatult annaks inimesi õigeid asju nägema panna). Pärast, bussijaamas oodates rääkisin õega telefonis ja ütlesin, et pean vb tahtmisevastaselt poliitikasse minema, lihtsalt selleks, et südametunnistus enam ei piinaks ja tunneksin, et annan oma panuse. Selles mõttes tahtsin ma Andres Mäharile kõva häälega kaasa hõisata, kui ta absoluutselt kõik, isegi enda, persse saatis. Ma vist sain aru, mida ta silmas pidas, kuna tunnen ise sama.
Olen juba mõnd aega mõelnud, et meie riiki peaksid juhtima inimesed, kes on väga targad, suurepärase manipuleerimisoskusega ja väga kõrge moraalitasemega. Nende südametunnistus paneks rahva peale mõtlema, manipuleerimisoskus võimaldaks praegusesse poliitikasse siseneda ja teised ära petta ja tarkus - no see võimaldaks rakendada tööle lahendused, mis muidu bürokraatia, rumaluse ja kartuse hammasrataste vahele kinni jääksid. Nüüd mõistan, et me vist kõik ootame neid eetilisi filosoofkuningad, keda kahjuks kunagi ei tule. Kui kutsute end pidevalt printsessideks ja kunnideks, siis laske käia ja juhtige riiki. Ei, ometi mitte. Te ei saaks hakkama.
Elu ei ole must ja valge. See, et meil on praegu majanduskriis pole mingi uudis, kuna nad käivad pidevalt lainetena. See on alati nii olnud. Seekord on lihtsalt sedavõrd raskem, kuna just enne langust oli tõus. Ja poliitikud ei tee kõike valesti, kuna riik on ikka veel alles ja töötab. See, et nad imetegudega hakkama ei saa, pole nende süü. Samas võiks korruptsiooni küll kõvasti vähemaks saada (selle olemasolus ma ei kahtle, aga teda on ka palju raskem tõestada ja lõpetada). Ja inimesed võiksid mõista, et riik ei vastuta kõige eest; mõni asi tuleb endal korda ajada.