Erinevad rinded

Kool:

Lõpetasin bakalaureuse, edukalt, BA hinne 5, napilt jäin cum laude'st ilma. Unustasin õigeaegselt magistrisse kandideerida, sain 24h nutta-muretseda-paanitseda, et siis lõpuks ikka paberid sisse anda Anglistika keele- ja kirjandusteaduse erialale. Käisin vestlusel, taheti teada, miks ma sinna tulin; ütlesin, et tahan siin olla ja võetigi vastu. Langesin 2 koha võrra pärast vestlust - natuke nigel oli selle pärast, tahtsin ikka tõusta. Samas saan aru miks. Immatrikuleeritud Tartu ülikooli magistrisse. Miks ma siin olen? Keeleteadus ei paku väga huvi, teen ära nagu ennegi. Kirjandust on, võiks rohkem olla - meeldib. Lemmiktunnid: inglise kirjandus 20. sajandil (Ene-Reet Soovik), tekstilingvistika ja diskursuseanalüüs (Raili Marling, kuigi tahaksin öelda Põldsaar, tekstikriitiline lugemine (Berk Vaher - ise ka üllatusin), kas teater on kunst? (Ene-Liis Semper). Esmaspäevad ja reeded on vabad, 3 päeva nädalas rassin kl 8:15-15:45/17:45. Väsitav on, jään pidevalt neljapäeva 3. loengus magama. Muidu on tore koolis olla, saab tegus olla, mõelda ja sõpru näha.

Sõbrad:

Suve jooksul ei näinud mõnda üldse - kahju. Mõnda nägin natuke - tore. Mõnel käisin külas - veel parem. Kedagi ei näinud pidevalt. Mulle meeldib, et mu ellu on tekkinud üks inimeste seltskond, kellega saab alati koos hängida, muusikat kuulata, piipu teha (mina mitte), laulda ja tantsida. Juua ka. Mulle meeldib veel enam, et Pusad olid vahepeal jälle kõik koos. Nüüd oleme ka koos, aga üks ikka puudu. Ma tahan, et võtaksime kuulda Carrie nõuannet Sex and the City'st: "Friendships don't magically last 40 years, you have to invest in them." Ma ei taha olla üks neist inimestest, kes ei suhtle enam oma sõpradega, kuna tal on nüüd poiss. Ma olen liiga paljudes elu valdkondades niigi mugav; selle koha pealt tahan olla tublim.

Suhe:

Esimene armumine on möödas, või nii mulle öeldi. Ma ei arva, et on mõtet suhteid nummerdada või periodiseerida: "esimene, teine, kolmas..." Ma tean, et rahunetakse maha. Ma tean, et mõni saab sellest aru, mõni mitte. Mõni tahab noorena veel rohkem kogeda, mõni tahab just seda mõnusat tunnet, et koju minnes keegi sind seal ootab. Ma ei tea täpselt, kuhu ma kuulun - kuskile sinna aru saamise ja rohkem kogemise vahepeal vist. Mind veel ei oota keegi kodus, varsti hakkab ootama. Kolime Pellega kokku. Ja siis veel üks, nagu alt juba ei piisanud. Ei maksa solvuda: miks ma peaksingi niiväga tahtma, et võõrad inimesed mu elurütmi häirivad. Mina tahan ainult näha ja tunda mis tunne on oma noormehega koos elada, kas saame hakkama, kas sobime kokku, millised näevad välja argi- ja millised tähtpäevad. Põnev ju.

Töö:

Pole ikka veel NewVideo'st kogu raha kätte saanud. Ei tea kas saamegi, tahaks loota. Loodan. Vahepeal pole midagi teinud, tekkis isegi igatsus tõlkimise järele. Nüüd saan jälle töö, SDI Medias. Läksin kohale, tegin testi, tulin ära, meilisime, tegin koduse testi, läksin kohale, läbisin koolituse, ootan meili. "Ära muretse, see leping tuleb." Ma siis ootan seda aega, mil minu nimi hakkab kuhugi sarja lõppu ilmuma. Ja isegi kui on vigane tekst, siis vähemalt on oma. Oma töö, oma kodu. Remont on ka töö, selle peab veel lõpuni tegema, misiganes "lõpuni" tähendab. Ma tahan, et diivanitel oleksid uued ilusat katted, mööbel oleks toas paigas, kõik ei vedeleks enam laiali ja ehitustolmu sees, ning et köögis oleksid asjad minu käe järgi seatud.

Mina:

...

Ma olen õnnelik, vähemalt enamik ajast. Õnnelikel inimestel on vähem huvitavaid mõtteid, kuna nad justkui ei jõua nendeni. See ei tähenda, et ma oleksin keegi teine. Ma ei ole kadunud, olen ikka siin. Mul pole tunnet, justkui ei saaks piisavalt üksi olla. Samas on seda ilmselt vähem kui varem. Tegevused, mitte niivõrd inimesed, takistavad abstraktsemate mõtete mõtlemist. Näen unes pigem kardinaid või kooli kui mõnd seiklust. Tahan seiklust näha. Liiga kaua aega on mööda läinud. Hakkan raha koguma, et reisile minna. Ei tea veel kuhu. Võib-olla Hollandisse, ehk jälle Inglismaale, või hoopis kuhugi täiesti uude kohta. Näis, mis elu toob.