Õnn Luck Suerte Chance

Kas peaks tundma end halvasti, kui enda elus läheb kõik justkui hästi, kuid teistel mitte? Ma usun, et paljude inimeste jaoks oleks siinkohal vastus "ei", sest see poleks aus. Samas ütleksid paljud neist eelpoolmainitud inimestest ka seda, et "elu pole aus". Tegelikult on see teema keerulisem, kuna inimese arvamus ei määra ju teise õnnelikkust. See, et minu teeb õnnelikuks üks või mitu A-d, ei tähenda, et kõik peaksid selle poole pürgima. Pealegi tuleb võtta arvesse minu õnnehaldjat või -inglit või kesiganes see on, kes hoiab mul silma peal ja veab mind läbi kõigist rasketest olukordadest, laskmata mul kukkuda, pragudest läbi vajuda. Olen mõelnud selle peale, et kui ma tahan teistele head teha, siis kas mul on üldse mingit õigust soovida neile tükikest minu õnnest. Ma olen oma õnnega väga rahul, rohkemgi veel. Aga kas õnn on muutumatu või on iga inimese õnn erinev? Kui mõnel ei vea, kas siis nendel pole õnnehaldjat nagu minul või on neil lihtsalt vähem kui täiuslik mudel? Või on asi selles, et nad ei usu haldjatesse? Mina aga plaksutan kogu südamest, et oma usku tõestada. Ma olen paar korda, harva, soovinud kellelegi tükikest enda õnne või öelnud, et nad võivad seda laenata. Aga tunnen end alati ebakindlalt, kuna ma ei tea, kas õnne laenamine on võimalik või lubatud. Pealegi ei taha ma, et mu õnnehaljas arvaks, et temasse kergekäeliselt suhtun, jagades teda aeg-ajalt sõpradele. Niisiis ma valin hoolikalt oma sõnu, kui sõpradele mitte edu vaid õnne soovin. Mulle meeldib mõelda, et mul on mingi imeline õnn, mis võib ka kellegi teise õnnelikuks teha. Ja et vahel harva võin seda kellelegi kinkida. Õnn on mõnes mõttes nagu hing, vähemalt minu nägemuses. Minu õnne ajutine laenamine paneb mind tundma seda, mida peaksid tundma inimesed, kes müüvad oma hinge kuradile või eBay's - is it really mine to give?