Relationships are difficult

On teadatuntud, et kahe inimese vahel toimuvat saavad teada vaid need kaks, kes selles suhtes parajasti on. Kõigi teiste jaoks on tegemist nendele öeldu või nähtu põhjal loodud arvamusega, mis ei kätke endas tingimata enamikku tõest. Samas on see igati loomulik tahta jagada oma rõõmu või muret kellegi lähedasega selle kohta, mis parajast suhtes toimub. Mehed kuuldavasti seda nii avatult ei tee kui naised ja jäävad seetõttu ilma suurest toetusest ja nõust, mis mõnikord vägagi hästi mõjub. Lisaks on see viis kokkukuuluvustundeks. Sellistes jutuolukordades lähtutakse alati suhtesolija vaatepunktist ja kui temale antakse head/halba nõu, siis on tema olukord see kõige olulisem (their life after all). Kuid tol hetkel on veel suurema pinge all just see sõber või sõbranna, kellelt nõu küsitakse. Sõprade vahel, suhteolukorras, valitseb suur poliitiline korrektsus. Esmalt tuleb aru saada milline lähenemine võtta - kas kaitsev, ründav, lohutav, lepitav, jne. See sõltub paljuski sõbrast endast ja mida ta on valmis kuulma. Sa ei saa sõbrale öelda: "Kuule, ta on täielik tõbras", ilma et riskiksid teie sõprusega. Samuti ei saa öelda: "Jäta ta sinnapaika ja liigu edasi", kuna ei tea, kui suured tunded on mängus. Ennegi on juhtunud, et veategija asemel saab haiget hoopis sõnumitooja. Ja eks teda võib siis süüdistada selles, et ta oli liiga aus. Liigne ausus - inimesed ei taha kuulda kogu tõde. Me ei taha tingimata, et meile valetataks, kuid kõike ei pea ka välja ütlema. Sorry, Tommi, for ruining your punchline! Sõpradele suhtenõu andmine on nagu köielkõnd, isegi ebakindlam, sest sa ei tea alati kui peenike köis parajasti on. Võid arvata, et jalgealune on kindel ja siis sul tõmmatakse enamik niite alt ära. Tõelise sõpruse märk on see, et sellistest olukordadest saadakse üle. Isegi kui esmane reaktsioon on vihastada või pettuda või solvuda, siis järele mõeldes, üritades tunded hetkeks kõrvale panna, tuleb mõista, et tegelikult ei ütle tõeline sõber midagi lihtsalt selleks, et sulle haiget teha. Suhted on niigi keerulised, sõprused aga... See on midagi hoopis muud. Mida lähemale sõber on saanud, seda riskantsem on kommentaare paotada. Hakkasin aga mõtlema, kuidas on lugu perekonnasiseste asjadega. Õdede-vendadevahelise suhtlusega (mõne puhul ka ema või isaga). Nendevaheline side on tugevam kui sõprus ega kao kuhugi. Kuid kas nii võib lubada endale vabamat ütlemist kui sõprade vahel? Või on karmimad sõnad just targem tagasi hoida? Muidugi võib võtta ka P'i lähenemise ja mitte üldse sekkuda võõrastesse asjadesse, aga kui ma olen juba seotud, siis on raske mitte üritada aidata või parandada. Call me Ms Fix-It. Nii et kui ma olen kellelegi oma "aitamisega" haiget teinud või teen seda tulevikus, siis andke andeks. Ma ei lõpeta seda; nagu ka te ei lõpeta minule asjade rääkimist (kõigi eelduste kohaselt), sest vahel on mul ikka head nõu varnast võtta. Ja ma tahaksin loota, et ka minu sõpradel on seda mulle. Nii et ei jää muud üle kui lõpetada see jutt lausega "If you pardon, we will mend".