Vaikus.
Nagu kurt räägiks tummaga, ainult et tema ei kuula.
Vaikus. Enam ei sõnagi. Mitte vähimatki iitsatust. Siis paar igapäevast käibefraasi ja jälle pingeline vaikus. Aga mitte selline pinge, kus tahetakse midagi öelda, aga ei osata. Kahjuks mitte selline. Oleks mida öelda, aga...ikka on vaikne.
Miks jälle, miks just nüüd? Saa siis aru mispärast. Mina ei saa. Pole kunagi saanud ja ei saagi saama. Ei taha ka saada. Mina tahan, et enam vaikne poleks. Vot seda tahan mina!
Praegu on kõik veel tasa, võibolla varsti enam pole.
Võib olla.
Heliseb telefon. Kas tõesti...?
See oli issi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment