Proovikirjandi päev (ja eelõhtu)

Eile oli päris imelik õhtu. Kukkusin kell pool üheksa Valtoni "Karusselli" lugedes ära ja magasin stabiilselt kuni poole kaheteistkümneni. Siis kirjutasin loetu analüüsi vihikusse ja avastasin, et kui esmane unevajadus on täidetud, pole magamajäämine enam sugugi lihtne. Lamasin siis voodis, mõtlesin mõtteid oma jagusid. Kuskile nendega ei jõudnud, aga vähemalt ei hakanud igav. Siis kuulen läbi kinniste silmade, et minu toa uks sulgub. Mõtlesin, et eks ema pani kinni kui hommikul jälle kuskil poole viie paiku ärkas. Ja siis tekkiski mõte, et ega ma ometi tervet ööd siin pikaliolles maha ei filosofeerind, nii et proovikirjandile magamata peast pean minema. Vaatasin kella..01:40. Kergendus saabus päris kähku ja millegipärast polnud uni pärast seda enam kauge tulema.
Hommikul oli väike närv sees, siis kadus ära kui mp3 kõrvus huugama hakkas ja laulud enesekindlust sisendasid. Mida lähemale koolile, seda tugevamalt see esmane närv end jälle näitama hakkas. Päris värisema ei hakanud sellest. See tuli hiljem. Külmavärinate näol ja pigem mingi haiguse kõrvalnähuna kui kirjandi mõjudest. Marttit ja Birgitit oli nii armas koos vaadata. Ühel algab töö, teisel on kirjand pooleli, aga ikka leitakse aega teineteise jaoks. Sellistel hetkedel jõuab kohale, et tahan ka endale radiaatorit. Aga mis see tahtmine ära ei ole. Mul on külm edasi ja radikast pole kippu ega kõppu. Reisib ringi ja kui ongi soojendusläheduses, siis kaob sama kähku kui tuli. Jätab hinge külmetama. Kas keegi saab öelda, et üks radiaator või ahi on neid kunagi vältinud?
Kirjand läks viisakalt öeldes mitte kõige õnnestunumalt. Tundin, et tegu polnud rohkemaga kui minu tavapärane klassikirjand. See pole palju öeldud, eriti minu kirjutamisoskuse kohta. Teema polnud päris see õige, näited pärinesid poolikult või hoopis lugemata teostest ja sõnakordusi oli küll ja veel. Aga proovikirjandi päeval on vähemalt oma võlud. Nagu Lokk ja tema peaviipega kutse Patrick'usse. (Seekord ei jõudnudki sinna. Nimega baari läksime hoopis viiekesi.) Kirjanduse vihiku eest 5-, mille Lokk päevaprae eest lunastas. Tasuta coca, mis sellega kaasa tuli ja juurdeostetud rumm kehasoojenduseks. Süsteem tequila ja veel paar sõõmu õlle ja hea tuju on kindel tulema. Nädala sees on päris tore vahel miskit võtta. Glögi teisipäevale lisandus nüüd rummi kolmapäev.
Siis muusika saatel sõit koju. (Millegipärast on mp3 ikka veel täis laule, mis meenutavad Sind.) Ei tea kas peaks selle muutmiseks midagi ette võtma. Kahju küll, et tegu on mulle meelepäraste lugudega. Sellest bussipeatusest mööda sõitmine ei tee ka palju head. Mitte kunagi enam ei saa me seal olla ja rääkida ja ... nii nagu varem. Vahel mõtlen, et ei tea, mis juhtuks, kui ma spontaanselt midagi teeksin. Siis on teinekord jälle hea meel, et ei teinud. Mõni inimene ei mõista spontaansust nii nagu meie. Mitte ei mõista. Mõistab omamoodi. Teistmoodi. Nii, et mina aru ei saaks. Teeks seda nagu kiusu pärast, aga mu loogika ütleb, et ega ta ei vaevuks. Mis tal sellest. Veel enam, mis mul sellest. Ma pean aint vaatama, et omadega päris käest ära ei lähe. Muidu on korras, ise valisin selle tee. Vabatahtlikult minnakse ju karusselli peale. Minu sõit pole veel päris läbi lihtsalt.