Päev enne homset

Mõnikord on ikka päris hämmastav, mida ma kõike endale kotti ei topi. See on ammu teada, et küljesahtlid prügikasti ülesannet täidavad ja sealt kuu aega hiljem kuivanud mandariinikoori või teatripileteid leida võib. Imelikum on aga leida enda kotist asju, mida ei saa kohe kuidagi pidada prügiks, veel vähem millekski minule kuuluvaks. Vaatasin voodi peale ja seal lebasid teineteise kõrval kaks identset (üks ehk natuke räsitum) kirjanduse õpikut. Mari-Liisi oma reisis minuga koju. See, kuidas ta üldse mu kotti jõudis (me ei istunud nimelt kooski) on minu jaoks päris hämmastav. Ilmselt otsis seltsi ja pidas minu oma sobivaks kaaslaseks. Lisaks leidsin kotist veel mitu pastakat lisaks neile, mille ise hommikul kaasa olin võtnud. Mu kott kas tõmbab ligi võõraid esemeid või on tegu mingi kõvera arusaamatusega. Ma ei mäleta, et oleksin nii avalikult rottima hakanud. Võibolla ei tee ma seda alateadvuse arvates piisavalt ja ta peab õigeks ise asjade käiku sekkuda.
Võibolla üritab ta midagi kompenseerida. Mõnes tunnis on kõrvalpink kuidagi tühjavõitu. Keegi nagu oleks puudu. Keegi, kellest on võimalik puudust tunda. Saa ruttu terveks ja tule tagasi, muidu peab su nägemiseks pika bussisõidu ette võtma. Mitte, et mul Martti vastu koolis midagi oleks, aga let's face it.. ta ei saa naljast või nalja puudumisest pooltki nii hästi aru kui sina ;) Pole nii ammu miskit kuulnud või näinud, et hakkan juba kahtlustama. Mida, päris hästi ei tea, aga eks fantaasia võib selle lünga kuidagi ikka täita. Imelik on mõelda, et nii vähe on veel alles kõike -- kooli, klassi, 18-aastane olemist. Varsti jään vanaks ja pean päriselu elama hakkama. Ehk annab veel edasi lükata, vähemalt kuni pärast ülikooli. Seniks loodan aga sõprade lapseliku seltsi peale, et aeg rõõmsamalt mööduks ja tujud künka otsast alla ei veereks. See jäetagu meie hooleks.
Nüüd aga kirjanduse juurde (tagasi), tuleb homme ju järjekordse kirjandi õnnetu kokkuklopsimine. Mõnikord lööb ikka hirm sisse, et mis saab, kui... Aga aega veel on selle asjaga, homne kirjatükk nõuab varem tähelepanu. Mis siis muud kui varbad tagasi juba vaikselt leigenevasse jalavanni ja vihik kordamiseks ette.