Mingi ülevaade olnust ja tulevast

Järjekordne nädalavahetus on lõppemas. Järjekordne pühapäev. Ma pole kunagi välja mõelnud, kas "I hate Mondays" kehtib minu kohta või ei. Kuna päev ja töö, mis sellega kaasneb, on juba käes, siis pole vist põhjust nii palju nuriseda. Pääsu ju nagunii enam pole. Aga pühapäeval on veel see lapselik lootus, et äkki seekord ei tulegi esmaspäev pärast pühapäeva. Äkki tuleb hoopis midagi uut ja huvitavat. Muidu ootaks veel ehk reedet, aga mitte 27. aprilli.
Eksamiteaeg on saabunud. Kool on lõpuks läbi. Ja mina olen ainult killuke targem kui varem. Vähemalt ei vasta ma enda ootustele. See, mida eksamikomisjon minust arvab, saan alles tulevikus teada. Kaugel veel teine, mis seal ikka muretseda. Kirjandit ma ei kartnud. Kaks päeva hiljem hakkasin mõtlema, et äkki ei kartnud piisavalt. Kas kõik need inimesed, kes muretsevad ja oksendavad matemaatika eksamitel õnnestuvad oma sisetundele vaatamata? Kaheldav, tegelikult. Kirjanikku minust ilmselt siiski ei saa. See ajaveeb pole pooltki nii huvitav, osavalt kokku seatud või geniaalse sõnastusega kui palljud teised. Ei, kirjanikku minuks kahjuks ei saa. Mu igipõline lugupidamine ühe teatud kirjaniku vastu kasvas aja jooksul kohutavalt - J.K. Rowling. Uskumatu naine, kelle juttu loeks vist lõputult. Ta lisandub kindlalt mu nimekirja inimestest, kellega võimaluse korral maha istuksin ja lõputult vestleksin. Kui keegi teinegi tema Harry Potter'ist nii suures vaimustuses on kui ma ise, siis www.jkrowling.com võib ka teile huvi pakkuda. Ootan juba, et eksamid läbi saaksid. Lisaks pingelangusele toob see kaasa võimaluse enne seitsmenda raamatu ilmumist kõik eelnevad läbi lugeda. Isegi päevikusse on see aeg juba ootusärevalt märgitud.
Viimane koolipäev sai natuke lõbusalt, ever-so kolledžilikult ja halvasti organiseeritult läbi eelmiselt reedel. Abiturientide austamise ideele tõmmati kriips peale, paigutades meid tabalukkudega suletud spordihalli, inimeste pilkude alt välja. Tundsin seda tagamõtet kohe kui plaanist kuulsin. Lootsin hommikuni välja, et eksin, aga mis seal ikka. Muidu ei pahandakski, aga süümepiinade tekitamine päeval, mille eesmärk on lõbutseda ja olla laps, on täiesti alatu ja vastuvõetamatu. Jätke siis endale teadmine, et kehtestasite distsipliini, mõjusite meile mõistlikena ja et kunagi me veel täname. Seda ei juhtu. Ja kui peaks kasvõi minu puhul juhtuma, siis siinkohal annan oma sõpradele volituse mind sel päeval ära uputada. Aga ainult hea survega veepüssidega. Vajalikud inimesed said korralikult pritsitud, õhupallid soovidega taevasse lennutatud ja tuliuus digikaamera mõneks ajaks ära kaotatud. That's life. Siiski lõppes kõik -- rahuldavalt.

Õhtune pidu oli päris hea. Autosõit ja Pärispea poolsaare külastus, Turbuneeme ja kõik muu olid päris nauditavad. Rumm koolaga mõjus ehk liiga kiiresti, aga mis seal ikka. Järgmine kord olen targem. Või ei joo enam lihtsalt lutipudelist. Vähemalt oli selle ülepiiriminemise ajani lõbus. Kallid klassivennad. Teile jaoks tõstan küll klaasi (või plastikpudeli). Nele naeris mu järgmisel päeval välja, kui rääkisin talle, kuidas ma täisolekus end liikuma sunnin. Ainus, kes seda nägi, ehk ei kritiseeri või mõista hukka [ :) ]. Mis seal muud kui Petrarca, Shakespeare ja Goethe tsiteerimine. Tunnistan julgelt, et see oli piisavalt imelik. Kui see aitab, siis vahet pole. Hommik oli sama lõbus kui õhtu. Lood liikuvatest vooditest, kappidest ja klassikaaslaste voodiseiklustest on alati põnevad. Aga iga lõbu saab ükskord otsa, et uutele ja parematele eksimistele-pidudele ruumi teha. Jää ootama või ehmata spontaanselt nende saabumise üle..