Üks hiline (sünnipäeva)mõte

See maailm, mis elab sinus,

mis sinuga ühte loodi,
on sama vana kui sina
ja veidi su enda moodi.

Sünnipäev ja sellega seonduv sai tänasega lõplikult läbi. Kingid saadud, lilled ümber voodi vaasides ja sõprade külaskäigust on järel vaid tilgake lemmikut. Osa sellest jõudis juba põrandatki niisutada; minu puhul tüüpiline ju. See päev oli tõesti mu enda moodi, mitte nagu tavaline sünnipäev, mis on olnud viimased 18 aastat. Iseenda pärast oli ja on hea olla, et sain üle sellest, mis oli juba pikale veninud. Ja et samas ei mõelnud ainult enda peale, ei pidanud ennast päeva kangelaseks või maailma nabaks. Vanemaks ja targemaks, mis seal ikka. Tundsin end ainult süüdi sellel õhtusel tänaval maja ees koos isaga. See oli kui sõnum, et olen mingi osa oma elust hooletusse jätnud, ehkki tean, et ei saa igavesti selle külge kinni jääda. See on ainus, millest kahju oli selle päeva jooksul. Õhupallidest loobumine sai kompenseeritud (kinkija mõisab ka..).
Tänane päev polnud enam nii eriline. Võibolla hommik ja koolisõit kellegagi koos, aga mingi sära oli selle helekollaste seintega maja sees puudu. Avastasin ainult, et isegi kui kellestki, kellest pole tegelikult sõltuvuses olnudki, üle saab, siis jääb ta ikkagi hingele lähedaseks, jääb armsaks. Seda ka ei kahetse, kuna lõppkokkuvõttes teeb see minust ilmselt parema inimese. Aga üldiselt: ükskõik, mida paremaks saamise nimel tehakse, peab see tulema südamest. Mitte kohustusest või kohusetundest, süümepiinadest või millestki kolmandast. See on nagu sõprusegi puhul. Midagi head tuleb teha sellepärast, et seda tahad, mitte selle pärast, et see kuulub töökohustuste hulka. Nii vanaks pole ma veel saanud, et sõprus minu jaoks tähtsuse/tähenduse kaotaks. Ehk kahjustab see sõltuvus mind aja jooksul rohkem kui kedagi teist, aga vähemalt on üürikestel hetkedel praegu veel ilus. Siis kui unustatakse vaenud ja mured ja ollakse lihtsalt koos, soovist olla koos.
Reedel nägin lõpuks Tšehhovi "Kajakat" lavakate esituses. Need toolid on nii tema ja see valge tüll iseloomulik sellele kohale. Aitäh, et ära tundsid! Muud pole öelda, kui et meeldis. Pikemalt ei analüüsi. Hetkemeeleolus meenub aga hoopiski "Kirsiaed" --

Romanss

Mis loeb mulle maailma hiilgus,
see kõik on tühine põrm.
Ma ihkan vaid armu ja õndsust,
mida ei kustuta surm.

Mu ümber kõik elud on tühjad
ja esmaspäev uinutab pead.
On hommikuuim kõige hirmsam,
ta avaldab kõik sinu vead.

Mu parimaks sõbraks on kurbus,
mind ahvatleb õhtune arm.
Ehk võibolla kunagi suudaks,
kui poleks mu elu nii karm.

Oh, armasta, elu, sind palun,
mind rohkem kui kedagi teist
ja kustuta kõik minu valu,
tee argipilt rõõmsamaks meist.

(Vaikus. Eesriie sulgub)