Linn-maa-linn-provints

Mida kõike pole inimese silm näinud ja kuulnud ja kui palju veel on elus teha. Minu pikad laused, ehkki vahel arusaamatud, kui tegu on kirjandisisuliste lausetega, lõppevad siiski algusele vastavalt. Tänapäeval ei hoolita aga sellest eriti. Ajalehtedes ja-kirjades võib ühest artiklist leida kolm kuna-ga algavat lauset, mis polegi muud kui eesti keele vägistamine - siis'iga ei lähe asi mitte edasi, vaid osalause lõpetab koma, jättes lugejale mõttesse suure küsimärgi. Ja ehkki sellise teksti lugemine mind veel nutma ei aja, nagu võib kuuldavasti teha intellektuaalidele, on muremeel siiski suur, et säärast vigadehunnikut grammatikas üldse avaldatakse. Oleks sisutihe mõtekus asja parandanud, kuid tegu oli järjekordse "Teadlased on avastanud..." jutuga, milles unustatakse mainida, mis teadlased, kui paljude katsealuste põhjal ja millistes tingimustes uuring toimus. Oh ei! Mina sain ainult teada, et šokolaad ravib vähki. Teada võisin saada, aga igaüks võib ise välja mõelda kui palju seda usun.
Viimased päevad on olnud toredad. Alates esmaspäevast oli aadressiks Möldri talu, Aresi küla, Sõmeru vald, Lääne-Virumaa ja seda kolmapäevani välja. Sai väikese sõpraderingiga kõikvõimalikke heitmisi, loopimisi, mängimisi tehtud. Kohalikele olime kohe nii meelitav vaatamisväärsus, et tuldi 3 päeva järjest meile ikka ja jälle külla ja kutsuti rolleriga sõitma. Armsad väikesed 10-12-14-16(!)-aastased. Julgesid meid vanemaid neide ainult põõsa tagant vaadata. Aga isegi see tegi nalja ja kompliment oli ka kena:
-"Minge kõrvalmajja! Seal on tüdrukuid küll ja nooremaid natuke. Sobivad paremini.."
-"Ei taha! Nemad on koledad, te olete ilusad."
Ja sel päevad kui me kõik kellegi sünnipäeva ära unustasime, sai osaks esimene Aresiküla oleng rohkemale rahvale. Ühe-kahe-kolmekaupa hakati tulema ja alkoholi kaasa tooma. Võeti ikka rohkema kui ainult enda eest. Puusüsi oli vist ainus, mis toomata jäi. Süüa-juua igatahes leidus pärast viimast autosõitu piisavalt. Mõnele oleks vähemastki piisanud, aga ikka leidub väikesi liialdajaid. Maal on ikka teine elu. Kui pidu korraks maha jahtub, saab minna heinapallide otsa jooksma-hüppama või Kalev Rebase vanaema aeda herne ja õunaraksu. Seda just kesklinn ei luba. Ja pikki jutte annab igal pool rääkida, uute ja vanade uudistega on alati huvitav end kurssi viia. Siis on veel luugiga lakk ja eesruumiga saun. Peaks vist hea meel olema, et keegi pööningule ei jõudnud otsapidi. Aga nii südantsoojendav on kuulda, kui külalistele tõesti meeldib. Ikkagi teine kodu. Sinna tuleb veel kunagi inimesi viia ja kutsuda. Võibolla tulevad siis ka need, kes seekord tulemata jäid. Ja veel mõned. Selleks ajaks oleks ilus, kui saun töökorras ja võllakiik püsti oleksid.
Vatiteki peal õues joonistamine, magamata ööd, lahkumise puhul äikesetormid, bussis magatud paduvihmad ja maa roheline samet on jälle seljataga. Linn taaskord jalge all (8 korruse võrra). Tänaseks saab läbi esimene kahest päevast, kui peaks Tartusse kolimiseks pakkima. Ma panin ühe kasti kokku. Ta on veel peaaegu tühi. Võib välja lugeda, et ma pole suurt midagi teinud. Sotsiaalses vallas natuke edukam olnud. Kuigi und jäi vajaka, sõitsin veel kolmapäeval linna vana sõbraga kokku saama, keda aastaid pole näinud. Bussis tukkusin iga natukese minuti tagant ja lõpuks märkasin, et isegi bussijuht vaatab tagasivaatepeeglist. Väikesed jäätisekokteilid meie vana-vana kolmikuga. Jutud olid uued ja eks meie ise ka natuke arenenud vahepeal. Nüüd on igatahes ots lahti tehtud jälle ja kallis sõber ei kao vast aastateks kuskile ära. Sõpru tuleb ikka hoida. Nad võivad vahepeal ära kaduda natukeseks. Tegelikult ei kao nad ju kuhugi. Ma hiljuti mõtlesin välja, et kui ütlen sõbrad igaveseks, siis mõtlen seda siiralt. Kui enam ei näegi, tean, et tõeline sõber on südames ja tal on sinna alati koht. Reaalselt (viimaste päevade parasiitsõna) kokkusaamise ja eluga kursis hoidmise nimel tuleb aga vaeva näha. Selleks on kahe inimese vastastikune huvi siiski möödapääsmatu.
Vaevanägemisest veel niipalju. Kõik teavad neid "kiiresti ja muretult õnnelikuks saamise meetodeid". Mõni usub ka. Mina usun niipalju, et kui inimene oskab oma mõistust ja mõtteid kontrollida, siis saab ta tõesti kõik kätte. Aga kui paljud on püüdnud seda päriselt teha. Ja kui paljud on tegelikkuses õnnestunud. Mina ei suuda kasutada mind over matter, kuna ma mõtlen lihtsalt peaaegu kogu aeg. Vähestel kordadel õnnestub hakata teistele asjadele keskenduma, aga see on pigem vedamise küsimus. Nagu vahel suudad kella tiksumise toas kuulmisest välja lükata, aga vahel ei suuda. Täna nägin jälle telerist üht sellist süsteemi ja meetodit. Müügilause nägi välja nii, et ainult mõtle häid asju ja saad nad vaevata kätte. Nii hingelises kui finants plaanis. Ja oma väite vaimsuse tõestuseks tsiteeriti Tammsaaret. Ja nagu arvata, tsiteeriti valesti. "Tee tööd, siis tuleb armastus", aga Tammsaare ütles ikka: "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus". Kogu teooria pudises kirjandusetundjate kõrvus laiali kiiremini kui Jenga torn värisevate kätega joobnu käes. Millalgi oleks tore jälle öösel Baronsi hotelli külastada.
Varsti ootab mind aga uus linn ja uued (osati ka tuttavad) inimesed, kellega hoopis teisi asju teha ja näha. Siis saan tundma seda, legendikohaselt, elu parimat aega. Seda käike muidugi juhul, kui õigeks ajaks pakitud saan ja 3. septembril aktust maha ei maga. Kindluse mõttes tuleks vist äratus panna.. Ja sel päeval algabki ametlikult - nagu kord öeldud - elu provintsis.