Nagu helehall pliiatsijoon alles alustatud joonistusel. Selline tunne on vahel. Pole jälle ammu siinkandis olnud, ehkki pidevalt käin ja vaatan ta üle. Mai saagi aru, miks ja mida ma siit otsin. Nüüd vähemasti kirjutan jälle. Vahepeal on teist suurt ja väiksemat toimunud. Head ja halba. Ilmselt see halb ongi minu hõreda pliiatsijoonetunde põhjuseks. Mõnel vaiksel hetkel hakkan endamisi mõtlema ja siis tekib see tundmus. Aga ma ei lase enda pildil pooleli jääda. Ma pole üksik sketš, vaid terve pilt, mis pidevalt täieneb. Ja seda ei saa ära kustutada, mis kord juba joonistatud. Ja ma ei üritakski. Mis põhjus on varjata või teeselda unustamist? Üht on öelda ka head. Ainus tänu on vist selle eest, et sain iseennast paremini tundma. Muu eest pole ma tänulik. Aga selle võrra olen õppinud hindama seda teist. Värvilist minu hariliku HB ja 4B juurde. Kollaaž ongi ilus.Imelik oleks hakata päeviku vormis oma tegusid ja neile vastavaid tundmusi üles kajastama. Ma parem ei hakka. Mõned väikesed killud on niipalju, et folgil sai käidud, kaabut kantud, vana sõpra nähtud, end seninägematul viisil ületatud, ujutud, paljudest puudust tuntud, enesekriitikaga tegeldud, arbuusi söödud, mustikaid kõrre otsa aetud ja imelikke häälitsusi tehtud. Vot nii. Suvi on peaaegu läbi, aga samas ei ole. Kaks kuud on möödunud hoopis teisiti kui eelmisel aastal. Pole näinud suveetendusi või käinud kontserdil kuskil pärapõrgus. Pole olnud pikki rännakuid mööda Eestimaad või uut bändimeest, kes jätkaks suveromansi traditsioone. On ainult mõtted iseendaga ja iseendast. Aga usun paremasse tulevikku ja helgemasse aega juba varsti taas. Ehk teisel viisil kui seni, kuid õnne korral parema. Teen nii, et oleks ilus nagu vanasti, aga teistmoodi.
Ja juba ta ongi käes - august.
No comments:
Post a Comment