Tuline tunne hinges, süda on ju tema elupaik

Sügisesed ilmad muutuvad aina külmemaks, kuid tänane päev oleks võinud peaaegu suvi olla. Ehkki lootsin näha 1940. aasta "The Grapes of Wrath'i", asendus see filmivaatamine ja kogu kooliskäimise protsess üheainsa filmiga kinos -- "Detsembrikuumus". Ma vist armusin ülepeakaela ja uuesti. Kestahes võib äärmiselt edukalt vaidlustada, et "Nimed marmortahvlil" oli märkimisväärsem film, kuid ta ei raputanud mind nii sügavalt kui see tänane. See nägu, see hääl, maneer ja kehahoiakud - kõik oli nii tuttav. Pole kaua teatris käinud, seega pole ammu näinud, kuid avastasin, et oled siiski see, kes olid siis, ehkki pisut teine. Esituse poolest ka ülihea. Avastasin sama probleemi, mille kunagi Padjamehe ajal, kui tema päästmiseks lämbumissurmast käe lava poole sirutasin: mu närvid ei peaks vastu, kui temaga isegi kinolinal midagi juhtuks. K-K ütles, et minuga on võimatu kinos olla, kui ma pidevalt piuksun. Aga ma olin filmis nii sees lihtsalt. Kui ilmselgelt armastatud peategelane kõrvale jätta, siis film ise oli ka vägev. Ta puudutas nii tänapäevaseid teemasid. Kes huvi tunneb, siis treiler annab minu meelest piisavalt põhjust vaatama minna. Viimane lause sellest on väga päevakohane, ehkki paljud seda vist ei mõista: "Vabadust.. Mina olen venelane, nemad on kommunistid!" See lause jäi väga hästi meelde, sest nii ta tegelikult on. Üks pole päris sama, mis teine, ja need, kes tahavad Eesti riigi paremakssaamisele oma panuse anda, peaksid olema teretulnud (olgugi, et väikese aktsendiga). Ma ei räägi integratsioonist ega assimilatsioonist, vaid sellest, et kõiki venelasi ei maksa ühte patta panna, nagu ka kõik eestlased pole sama mustad oma katlas.
Minu silmis oli seega tegu vägagi õige filmiga. Ta puudutas nii tundeid (neid kõige ülevamaid) kui ka mõistust. Astusime kolmekesi kinosaalist välja ja Liisa küsis, miks on Oktoobrikülmus Detsembrikuumuse asemel. Minu jaoks aga oli ta nii südames, et tundsin kuumust kogu ülemises rindkeres ja seda mõnd aega. Vot nii tugevad emotsioonid tekkisid. Peaaegu oleks nutmagi puhkenud seal pimedas, kuid piirdusin piiksumise ja närviliste käežestidega, kui midagi hirmsat hakkas juhtuma. Mõni inimene ikka jõuab naha alla ja jääbki sinna. Tahaksin päriselus näha, üle pika aja, ja tunda seda tõelist lavalist lähedust esireast, mis kunagi nii tuttav oli. Mulle meenus see lause, mis kehtib ja ilmselt jääbki kehtima, sest see koht jääb alatiseks meile. Ma ei unusta.