Õppides kunstiajaloo eksamiks ei tunne ma, et see on tavapärane õppimine. Loen vastavaid raamatuid, uurin natuke neis analüüsitud teoseid ja kuna valisin just renessansi, siis tunnen sellest mingit vaikset rahuldust. Hakkasin mõtlema, milline oleks elu kunstiajaloolasena ja avastasin, et see poleks minu jaoks. Ümbritsetuna kogu elu kellegi teise geniaalsuse ja loomingu poolt, olles võimeline seda vaid uurima, näitama või kritiseerima... Mingil hetkel lükkaksin kõrvale kõik need eeltööks vajalikud paberid ja arvamused, võtaksin kätte paberi ja pliiatsi ja hakkaksin joonistama. Ükskõik mida, loodetavasti midagi hüppaks pähe. Üritaksin sketšida mõnd raamatuvirna või toiduanumat enda ees, püüaksin järele joonistada kunstniku enda detaile; teeksin ükskõik mida, tundmaks, et suudan ka luua. Et ei ole pealtvaataja, vaid ise kunsti osa. Arvestades, millal viimati pliiatsi kätte võtsin või üldse midagi vaatamistväärt lõin, on see märkus äärmiselt ennastülistav. Aga isegi kui ma ei saaks seal istudes oma joonistusega hakkama, siis vähemalt ma üritasin. Kui ma oleks rohkem seotud kunstiga, siis pigem kunstniku kui selle uurijana. Midagi sellest vanast hingest on siiski alles, mattunud kõige muu alla, mis minule nende aastate jooksul on lisandunud, kuid mitte kadunud teiste meelepärasemate asjade varju...
Kui tahan olla ilus ka teiste silmis peale enda, siis pole see tingimata edevus. Ja see, mis on minu jaoks täiuslik, võib kattuda ka teiste jaoks täiuslikkusega, sest see on osa minu maitsest. Tulin siikohal selle peale, et kellelgi ei tasu väita, et nad ühiskonna arvamusest priid on või seda ignoreerivad -- see on juba ammu kõigis meis sees ja ehkki liigne teiste arvamuse järgimine on minu meelest viga, siis ei ole mõtet jätta muljet, et väline kriitika meid ei mõjutaks. Narcissus tegi vea sellega, et ennast nii lõpmatult imetles, et oma peegelpilti uppus. Ja ehkki tema karistus oli piisavalt karm, hõõruvad järeltulevad põlved seda talle ikka ja jälle nina alla. Olgu siis tal see rõõm, et oli ilus ninaalune. Kas teda selle pärast keegi rohkem armastas, on hoopis teine ... ooper.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment