Varareedene õhtupoolik

Istun kell kolmveerand üksteist arvuti taga, olen äsja lõpetanud ühe tõlketöö ja vaadanud üle kõik kohustuslikud netileheküljed peale facebook'i. Mu ees, pisut vasakul, nagu on kombeks, on 1.5-liitrine pudel sangriat, mida ma pole avanud. Ta tekitas rohkem elevust, kui üks väike valges kleidis tüdruk teda ülekäigul olles süles tassis. Joomise asemel otsustasin tarbida maasikaid (mitte strawberry'sid) vähese šokolaadiga. Peolemineku asemel otsustasin tarbida alkoholi. Ainus asi, mis läks, olid maasikad - ei tea, kas saan homme pragada, et ma teistega arvestada ei oska...
Mulle meeldiks, kui ma ei peaks alati inimestele helistama, vaid nemad võtaksid minuga ühendust. Ma tunneksin end tahetuna. Mulle meeldiks, kui ma saaksin rääkida P-ga lõpmatuseni juttu ja selle eest midagi ei maksaks. Mulle meeldiks, kui ma oskaksin päriselt telefonitsi rääkida ka, mitte ei unustaks kõike ära lihtsalt selle pärast, et ta kuuldekaugusel on. Ma tahaksin osata kirjutada kõige maagilisemaid luuletusi ja kõige põnevamaid kirju; mitte, et teda kadedaks teha, vaid just põnevust pakkuda. Samas, kui ma seda oskaksin, siis oleksin selle vist juba ammu oma karjääriks valinud. Kirjutamine on raske ja vahel ei oskagi ette kujutada, et paljudele inimestele ei pruugi mu kirjutamistiil meeldida. See omakorda mõjutab tõlkimist ja ma olengi töötu. Ma tahaksin osata paremini, palju paremini.
Ma kirjutasin nädal aega oma telefoni, arvutisse ja post-it'itele väikeseid märkmeid, mida pidasin tol hetkel naljakaks, huvitavaks või niisama jaburaks kellegagi jagada. See on kasulik, kui kunagi varsti kirja koostama hakkan ja tahan sinna kirjutada muud kui "Ma armastan sind". Mõnes mõttes on naljakas loota, et ma produtseerin kõikvõimalikke vaimugeniaalsusi, kui inspiratsioon, mis nende teket enamasti kiirendab, on nii kaugel. Kaugel ära, kus ma varsti külla saan minna ja näha tervet hulka selle (palataliseeritud), kellest riik üritab midagi sõjaväe sarnast vorpida. Mis mõte on võtta sinna inimesi, kes sõja tulles Inglismaale mõtlevad pageda? See on ilus utoopiline unistus, mille teostamiseks on vaja palju vaeva. Aga ta pole vist võimatu. Impossible is nothing!