Jälle siin

Kui ma ei alusta kirjutamist, siis ma ei saa ka kirjutama hakata.

Ma olen nii palju uut kogenud ja näinud, teinud ja kohanud, aga tagantjärgi siia seda kirjutama hakata tundub mõttetu. (Ma kirjutan lõpuks ometi mõttetu kahe t-ga.) Midagi pean siiski kirja panema...
Suvi möödus kiiresti ja aeglaselt. Pelle lahkumine 1. juulil ja pidev eemalolek olid rasked, aga sain hakkama ja üsna edukalt. Kui see meelde ei tule, siis on kõik korras. Enda jaoks on ka aega vaja ning kõige tähtsam on olla enesega eneses rahul. See uskumatu rõõm, kui saan seda siis kellegagi jagada - see on omaette eluime.
Augustis läksin esimesele TÕELISELE reisile. Inglismaa on uskumatu ja saan nüüd aru, miks kõik pidevalt ütlevad, et peaksin seda külastama. Me sobisime hästi kokku ja tahan kindlasti sinna veel tagasi minna. Kes teab... ehk kauemaks, kui unistused sinna magistrisse minna end täide lasevad viia. Noortelaagri "näitejuht" arvas, et olen ehk varasemast elust Inglismaalt pärit. Kui ma usuksin mitmesse ellu (ma pole kindel, mida usun), siis oleks tal vist õigus. Äratundmine. London oli imelilus ja Forest of Dean uskumatult maagiline. Kohtusin uute inimestega, kellest käputäiega sain väga hästi läbi. Nüüd saab näha, millised tutvustest aja (või selle puudumise) katsumustele vastu peavad. Kõik vähegi ettevõtlikumad noored võiksid kord ikka noortevahetust proovida. Igaühele omamoodi kogemus, aga kindlasti meeldejääv ja tore.
Nüüd on kolmas aasta inglise keelt ja kirjandust käimas. Ümberringi liigub mõte, et olen taas jõudmas ristteele oma elus, kus pean otsustama, kuhu pöörata. See pole drastiline otsus, aga mõjutab mu edasist elukäiku küll. Mida teha, mida teha? Ma veel ei tea. Usun, et viisaastakuid ei hakka ma kunagi planeerima ja ei tasukski, sest elu parimad üllatused ja lollid ideed võivad olla just need, mis teevad ta elamisvääriliseks.

Vaatasin täna filmi "Into the Wild". Kui tahate, et see teid tõeliselt ja otseselt mõjutaks, siis vaadake seda mõne vaba päeva hommikul, mitte hilja õhtul, kui järgmine samm on uinumine. See on Wojteki, poolaka noortevahetusest, üks lemmikfilme ja ma mõistan miks. Mõtted lausa jooksid seda vaadates. Mitmel korral pidin ta pausile panema ja veidi kirjutama, ning siis edasi vaatama. Soovitan väga seda filmi vaadata. Ta on juhuslikult ka raamatus "1001 filmi, mida elu jooksul nägema peab", täiesti õigustatult. Ma mõtlesin, et copy/paste'iks siia oma mõtted filmi kirjutamise ajast, aga see tundub järsku liiga isiklik. Vaadake filmi ja tulge siis sellest rääkima. Jagan tundeid-mõtteid hea meelega mõnusa vestluse käigus. Siia kirjutamine tundub ainult selle filmi kohapealt liigne posing. Kirjutan siia aga tsitaadi, mis ei olnud sugugi äratundmisrõõmuga, kuid pani just mind mõtlema:
„You’re wrong if you think that the joy of life comes from human relationships.“
Siiski öeldakse põhjusega, et jagatud rõõm on topeltrõõm, kuid ma tahan just isiklikust vaatepunktist mitte seda lauset kiirelt kõrvade vahelt läbi lasta. Ja kui aus olla, siis see annab mulle kui inimesele midagi juurde. Minu arust vähemalt....