***

Viitsimisest on puudu jäänud, et pikemalt kirjutada. See, et siin olen, ei tähenda, et seda vahepeal tekkinud on. Kajastan endale tuleviku meenutusteks vaid vahepealseid sündmusi ja siis tegelen jälle muuga edasi. Kiire nädal on praegu.
Kirjanditulemus tuli teel Riga koos Lokiga ja selleks sai 94, mille üle olen ilmatuma uhke-rõõmus jne. Ei lootnud sellelähedastki. Aitäh, kellelegi... Trip Jurmalasse, kuhu Rigast rongiga edasi ragisesime, oli mõnusalt spontaanne. Reedehommikune kõne ja otsustus. Bussi peal oli kuri poola bussijuht, mingi täis tüüp, kelle vetsu minnes ukse vahelt suitsu välja immitses ja 3 hot-dog'i õgivat jaapanlast, kes Peterburi asemel Lätti otsustasid minna. Samas kilkasin ma oma eksamitulemuse peale nii kõvasti, et mind ennast võis nende less than normal tüüpidega sarnasesse patta toppida. Jurmalas oli vahelduv lõbusus. Parimad palad olid ikka kallite klassivendade ja Double Coffee turvamehega. Prosta normalna! Tagasisõit tuhande vahepeatusega ja halvimate filmidega maailma ajaloos. Viina sai lastud, palju sai naerdud ja öö läbi üleval istutud. Millegipärast ikka peamiselt ühe inimese seltsis või tema läheduses, kes võttis mu vana uudist täitsa ok'lt.
Esmaspäeval toimus koolis järjekordselt TIK'ilikult mõttetu jooks üles-alla treppidel, ajades taga õpetajaid, kellest mõni oma allkirja patvangis hoidis. Seda kõike selleks, et...sellel tegelikult puudus ju põhjus. Pärast kohvikusistumine. Kõne tõlkebüroosse, millest ei tule midagi välja, kuna mu lootused on järjekordselt liiga suured ja raamatute tõlkimiseni jõuan ilmselt alles vanas eas. Pettumus. Täna ehk siis teisipäeval algas sõit Tartusse koos isa, Nele ja Gabbyga. Mõnus on inglise keeles rääkida. Ütleks, et vahelduse mõttes, et kõlaliselt miskit lisada, aga tegelt ei ole juu. Lõpetamine oli nii ja naa nagu formal gatherings ikka. Tänud minu pildistamisoskuse kiitmise eest (blushing). Aga punastama võis üks asi panna küll. Selle asja nimi on Rasmus, kes oli ikka täitsa uus ja päris huvitav. Lihtsalt silmapilk ja mina jäin kinni. Pole enne täiesti kiilakate tüüpide poole vaadanud, aga kuna ta alles selle tüka tegi, siis ehk pole viga. Nii nunnu (sry, kui kõlan nagu 12-aastane tibens) nina ja silmad. Pildi pealt kusjuures on tema nina sarnane teadagi kelle omale. Aga jah. Ta võib ju vaba olla, aga ta on ka 22 ja ilmselt mitte oma sõprade väikestest õdedest huvitatud. Hmm, damn. Oh, well.
Käisin ära selles kiikedega kohvikus ja usun, et kaaslastel oli õigus. Sinna lähen vast tagasi küll. Loomulikult sai tudengitega juttu puhudes selgeks, et enam pole mingit aega raisata, tuleb leida elamispind, mida koduks kutsuda. Varsti, olen selles kindel, teen ära. Nele jätsime Tartu maie, kolmekesi naasime päälinna. Teel Adavere bistroosse (huvitav, et isa pakkus välja), kus mina demonstreerisin osavalt oskust süüa meeletult aeglaselt. Kes ei tea, siis seda saab väljendada ka järgnevate sõnapaaridega: tigu kurvil, mina Školnikul, ema puldiga. Neid on veel piisavalt, aga miks kalduda kõrvale ilmselgest klassikast. Lahe oli kuulda, kui palju mul Gabbyga isegi ühist võib olla. Ja ei pahanda sugugi, et kitarri alles hiljem kätte saan. Mängigu teda viimse hetkeni ikka oskaja. Seni saan oma hapraid sõrmeotsi säästa. Metallkeeled. Küll jõuab uurida seda.
Nüüd olen kodus ja vässu kuna auto tasane mürin, soe päikesepaiste ja sajakilomeetrine sõit mõjuvad piisavalt hästi. Edasi peaks vist end natuke punasemaks tegema, homsetele lõpetajatele helistama ja proovitööpäeva eel mitte kreepsu saama. That's enough on the agenda for today.