Nädalavahetusest

"Mis siis ikka. Annan alla" - miks on mul tunne, et neid Viidingu sõnu olen ennegi kasutanud. Ilmselt sellepärast, et olengi. Ja nii ära on tüüdanud, et pidevalt põhjust antakse. Vahepealsest:
Jaanilaupäeva õhtueelne aeg polnud suur lust, kuna, jah, üksi jäetud või unustatud olla pole mu lemmikasi. Sry, kui ei meeldi, aga nii see tundus. Kõik läks paremaks kui oma "hokikoti" õlale viskasin ja Tallinnast pagesin. Uinak bussi peal oli päris magus ja kui lõpuks Viitna kandis üles sai ärgatud, ilusast ilmast üllatununa, tundsin, et olin koju jõudnud. Ei saa me tõesti jätta Virumaad. Lapsepõlve teine kodu ja nii südamelähedane. Naeratus näol püsis lõpuni välja, muud mured unustasin ära. Rakveres ringi tatsamine, poes käik (murelid ja küpsised võeti kollektiivse kingina nii armas-sõbralikult vastu), Võsu bussi ootamine ja seda kõike ühe katkise jalaga. Siis järjekordselt mõnus bussisõit.
Võsule kohale jõudes oli tuju nii hea. Palju meid seal polnudki, alul 10, lõpuks 2 võrra vähem. Egas sellesse väiksesse majakesse vist suurt rohkem poleks mahtunudki. Mõned uued näod klassikaaslaste sekka olid ka teretulnud. Mainiks siinkohal, et poisse meil kaasa võtta ei olnud. Aga neid leidis kohapealtki. Õigemini kõige nooremad leidsid või neid leiti. Tüüpiline minu meelest :D Samas olid need Imelikud ja Timmid kõik 17 nii et las jäägu tõesti paar aastat noorematele. Pärast külasimmanit, kus meie need kõige pöörasemad jalakeerutajad, läksime Seitsmendasse Taevasse, kus edasi sai tantsitud. Mainiks mitteteadjatele, et kui parem jalg paistes ja kõndides lonkate, siis ei pruugi see sugugi tantsimist segada. Nii palju pole vist kas kaua aega või mitte kunagi tantsinud.
Hommikul toimus muljetamine, naljakas oli kuulda, et mu nõuannet kuulda võeti ja heaks kiideti. Vanem ja targem...Ei no tõesti. Kesklõunaaegne rannaskäik, Johnny Bravo, kiikumine ja rihmapiitsutused. Tavaline Jaanipäev ju ;) Pärastlõunal siis jälle minekule, tagasi päälinna. Õhtul vaja ju järjekordselt tööl olla. Seekord ei olnud neid ameeriklasi või inglasi. Olid teised. Aga ühispildi eest saab ikka tippi ja päeva lõpuks oli juba kahte kohta edasi kutsutud - mingi inglise Lähis-Ida-välimusega tüüpide peole teab kuhu ja Vanasse Klubisse kahe norrakaga. Sinna oleks peaaegu läinud ka, aga riietus oli vale ja kahtlus, et jalg ketsi sees puhta paistes, sai ka tõestuse. Nüüd puhkan kaks päeva oma haiget jalakest, mis liikumatusel aina valusamaks läheb. Täna pean arsti juurde minema, nii ei saa ikka.
Aga kallis klassivend Roald on ikka ülimalt armas. Küll jättis jaanilaupäeval oma 20km kakerdamata, aga samas on nüüdseks 4-5 päeva üht CD-d minu jaoks ringi tarinud. Imestan tõesti, et see palve talle meelde jäi ja ta mind selle jaoks taga viitsis ajada või vastamata kõnesid nii palju teha. Mu kehaline vigastus aga lükkab plaadisaamist veel edasi. Anna andeks! Paistis, et jaanikul üritati mingit valeinfot kätte saada meie kohta. Mammu vähemalt rääkis Jurmalast ja meie hommikusest pingilistumisest kahtlustava häälega. See kõik on aga tühi loba, võin teha avaliku väljaütlemise.
Nüüd
on
jutu
lõpp.