Töö leidmine ei ole kerge...

...Eriti kui tegu on laisa ja "ettevõtliku" inimesega nagu ma ise. Aga ma koostasin lõpuks CV ja ees paistab seni vaid probleem, kuhu ja kuidas see saata. Ma ei uskunud, et töökätest nii suur puudus on. Samas on ikka see imelik kartus või tahtmatus kõrvaleheitmise ees. Äkki ei taheta, pole piisavalt see ja teine. Tean vähemalt niipalju, et pean proovima. Võtan siis millalgi, ehk isegi homme enne maaleminekut, julguse kokku, kirjutan CV kõrvale avaldusi ja saadan laiali. Ja ikka tundub see nii inimkauge viis töö leidmiseks. Pigem läheks oma värisevate jalgadega kohale nagu kunagi Olde Hansa'sse sai mindud, ankeet kunstigalerii ees täidetud ja siis rõõmsa meelega minema tatsatud. Otsin muidu ettekandjakohta. Nii on rahalootus kõige suurem ja töö on ka huvitavam kui laua taga istumine. Tegelikult tahan sinna, kus võin näha...aga materiaalses mõttes oleks see enesetapp, vaimses mõttes vb ka, ehkki see annaks mulle energiat küll ja veel. Parem hoiduda sellest mõttest. Varsti saab minust nälgiv filoloog (võibolla) ja siis on raha vaja. Loll laps, et varem selle paberinutsaka väärtust ei mõistnud ja et ei mõista ikka veel. Ajan taga oma ideaale ja õigekspidamisi, mängides klassikalist narri, kes jookseb edasi-tagasi ja unistab paremast, helgemast kõigest. Aga seda, mida siin, ma CVsse või avaldustesse ei kirjuta. Seal olen ma aktiivne, ettevõtlik, suhtlusaldis ja kõike muud toredat. Eks paista, kas sellest jõehobude balletist ka mingit kasu on. Enne mind on paljud seda teinud, miks siis mitte minagi sama vassimistehnika kasuks ei peaks otsustama. Kui ise veel ei tea, siis kasuta õhus heljuvaid teadmisi. Loodan, et leian midagi meelepärast. Aitäh ja head ööd!