Kõik peale ühe, peale viimase on teada. Ajalugu tuli 87 ära, sellega suht rahul nagu ühiskonnagagi. Tulemus on tegelt nädalapäevi teada. Nüüd, täna sain ka inglise keele sms'ile: ***trummipõrin*** 95!!! Sama palju kui Nelel omal ajal. Lõpuks siis tõestatud iseendale, et olen sama tubli, tark ja midaiganes kui tema. Tean, et see pole päris tõsi, aga sibling rivalry ikka. Selle rõõmuga läksin õue kõnekaarti ostma ja tantsisin suure tumesinise vihmavarjuga padukas, loikudest üle hüpates ja lauldes "..raindrops keep falling on my head.." Suured piisad langemas kõikjale mu ümber. Läikivad rohelised puud ja märjaks kastetud rohi. Veelained, mis autode möödasõitmisest tänaval kahte lehte löödi.Väga õige laul ja ilm selleks hetkeks ja tujuks.Koju jõudnud, tegin aga midagi nüüdseks kahetsusväärset ja läksin lävendikalkulaatorit torkima. Tõde, mis sealt avaldus, polnud sugugi rõõmustamapanev. Sissesaamiseks soovitud ainesse peab kirjand olema vähemalt 91 punkti. Lootuskiired hakkasid kustuma. Nüüd püüan selle peale mitte mõelda, et säilitada mingigi rahu neil viimastel teadmatuse päevil. Loen edasi oma Harry Potterit (millega olen jõudnud teise raamatusse) ja keskendun "lihtsale heale", jättes tuleviku sinna, kus ta parajasti on.
No comments:
Post a Comment