Thanks for the memories

Olen tagasi. Lõpuks ometi. Ja valmis jagama rohkem ja vähem kõike, mis seni toimunud. Sellest viimasest kodustlahkumisest on möödunud nii palju aega, toimunud kõiksugu asju, käidud mitmetes loengustes, osaletud mõnel imelikul seminaril ja... mis siis ikka, eks ma alusta kuskilt. Eelmine sissekanne pärineb muidu neljapäevast ja nüüd on reede (vara)hommik. Mind äratas hiljuti netimees, kes tegi arvutis seda, mida ise olin juba teinud mitu päeva tagasi, aga tulutult, ja sai interneti meie tagasihoidlikus, natuke rotis, ent siiski suht ausas ühikas käima.
Väike ülevaade toimunust siis. Neljapäeval olin siin nii üksi. Kaaskorruslaste ja sõprade juures viibimine oli äärmiselt teretulnud võimalus. Üksi selles toas magada on natu imelik. Mitte päris õige. Samas tahaks vahel ka omaette rahus olekut. Isegi praegu oli täiuslik näide sellest. Ei olnud vabadust. Kadus korraks ära, aga ma ei taha kuri olla. Ma ei räägi sellest. Nagunii ei mõistaks. Ja kui mõistakski, saaks liiga ruttu aru. Pärast seda ühte korda pole ma enam üksi olnud selles toas. Järgmine kord oli Roald seltsiks ja, ehkki ta seda eitab, leidis ehk boheemlusest midagi head. Väike tuba küttev küünal, minu kallis kitarr ja ei olnud üldse nii halb. Ma ei oska ise küll veel kaht akordi teise järel paika seada, aga ma oskan see-eest muusikat hinnata. Mulle meeldis nii et kõik, kes vingutada tahavad, minge metsa! Tegelikult läksin mina ka. Reedel nimelt, laupäeval olime siinmail jälle. Aga reedel sai vanu radu käidud, mida juba aasta aega pole näha saanud. Kõik oli peaaegu endine. Lahemaa "oravad" on jätkuvalt kuradi suured. Inimesed olid ainult teised ja vanaisa Harril polnud eelmisel korral nii suurt osa mängida. Ei no tõesti :D Ainult kohalolijad mõistavad vist tegelikku situatsioonikoomikat. Võiks tegelikult vist mainida, et sa eksisid tõsiselt. Äkki saad aru, äkki ei saa, aga järjekordselt -- ei tasu inimeste juttu kuulata ja uskuda. Aga valik on tehtud. Ja mina ei käinud valimas.
Leidsin uusi ja armsaid tuttavaid juba enne kooli algust. See on nii lootustandev, kui selline võimalus antakse. Ülikoolis kohtub ikka igat masti rahvaga. Ja mis enam, enda masti. Alustasin seal, kus oli saun ja folgirahvas. Kus sai oma joomisoskusi lihvitud, viimast korda sel suvel mere ääres käidud, poolel teel rannavalveposti otsa ronitud jne. Aitäh kutsumast! Ja järgmisel päeval enne Alma Materi linna poole sammude seadmist, käisin kodus ja nägin emmet. Ja nii hea oli seal olla. Nagu olen pikalt deklareerinud: "Ma ei lähe koju, ma lähen ühikasse. Kodu on Lasnamäel!" Ja sain oma armsa head aega emmega. Ja eile sain sõnumi ja kõne ja veel ühe kõne issilt. Ma nii tahan, et neil mõlemal hea oleks. Tahan neile natuke bulgakovlikult rahu ja ka õnne. Armastan teid, ehkki seda vähe olen öelnud. Ja õdit armastan ka! Kui selle jutu siin valmis saan, kirjutan tema e-mailile ka vastu ja räägin eluolust. Ei tea, kas tuleb jälle eepos... Võiks ju. Mulle nii meeldiks, kui oskaksin kirjutada 21. sajandi eeposi. Ja kuidagi ma tean teatud inimesi, kes tunneksid siis uhkust minu üle. Tean, et tahan nende heakskiitu. Sest nad loevad ikka nii kuradi palju rohkem kui võiks. Niisiis nädalavahetusel oli Lokk siin ja teda vist ei näegi enam pikka aega. Ja ma ei teinud nalja, et tunnen sust puudust, kui ära lähed. Vot.
Natuke siis ülikoolielust ka. Avaaktused olid natuke mõttetud. Üldised ja suured vähemasti. Väiksemaks ja spetsiifilisemaks minnes läks aina paremaks. Eriala juht võttis kõne emotsionaalse lähenemisega, ma lihtsalt istusin ja kuulasin. Vist kuulasin nii pingsalt, et ta oleks nagu ainult mulle rääkinudki. Tegelt mitte, aga vaatas pool ajast siiski mulle otsa. Ja tuutorid on normid, Martin Saarel oli paremat teha nii et teda ei saanudki lõpuks. Iga päev kohe algusest olen kohanud kedagi uut, loonud uue tutvuse. Leidnud üles mõne vana olija. Ja ühikatuba on tõesti ainult magamiseks. Muuks ma eriti siia ei tule. Pigem käin kellegi juures, käin Pirol, väljas kohvikus istumas. Pidevalt läheb aeg edasi ja ma lähen actually lõpuks kaasa. Ma ei tea rohkemat kohta, kus ma peaksin olema. Siin on õige. Välja arvatud äkki folk, sellepärast et seal on igal juhul ülim. Tegelikult on raske keskenduda. Muusika on taustal ja see pole minu oma, aga see on nii tõsi. Ma peaks panema siia hunniku laulusõnu, mis kõik õigel hetkel tulid. Aga siis saaks äkki tõesti liiga hästi aru nii et lisan ainult selle ühe tulevikkuvaatava:
It's a new world - it's a new start
It's alive with the beating of young hearts
It's a new day - it's a new plan
I've been waiting for you
Here I am
Millegipärast ma ootan midagi kõikides sõnades. Või kedagi pigem. Ei tea. Ma arvan, et mingi hetk saan aru. Aitäh kuulamast-lugemast-kaasa elamast (äkki vedas nii palju). Ja ma tean, et kõik ei loe, sest on liiga pikk jutt. Äkki tuligi eepos.