Katki läks

Enne oli kõik hästi. Enne oli valgus. Olid Potter ja Shakespeare. Täna oli tegelikult nii lahe. Leida "intelligent", professor, kellele meeldivad samad autorid-teosed, mis mulle ja ei salli neid, keda mina olen õppinud mitte sallima. Ei Virginia Woolf'ile ja The Heart of Darkness'ile. Aga ma ei räägi praegu sellest. See läks katki. Miski on natuke aega juba pooleldi purunev olnud ja täna juhtus nii. Köögis. Mõtlesin taga parajasti. Rääkisin iseendale. Kellelegi. Ja nüüd on katki. Üritasin võtta liiga palju, ei saanud hakkama. See oli põhjus, miks ma kujutasin ette kõigi kööginõude värvimist, sisekujundust, milline ja kuidas. Ja nüüd. Nüüd on pimedus. On sõbrad, kellel pole sind enam vaja, sest neil on su teised sõbrad. On ilmselt liialdav mina. Aga ma ei saa parata. Selline tunne on, kui helistatakse ja ollakse koos ilma sinuta. Lugege, et olen halb, kui nii on vaja. Alles kirusin selliseid inimesi. Samas olles selle olukorra ohver tõestab, et ma ju pole. Lasin sel juhtuda. Aga see pole vist kõik. Miski on veel kripeldanud. Ja ma ei tea enam, mis see on. Hetkeolukord on selge. Minus on miski katki. Ja kui enne oli killuke, siis nüüd on asi kildudeks. Miks peab kõik, mis katki on, kohe ära viskama? Ma ei suuda seda isegi parandada. Kõik killud pole koos. Mõni muutus köögipõrandal tolmuks.
Päike kustus ära. Ja nüüd on katki.