Üksik valge lind

'Vihma padistab õrnalt vastu raamatukogu aknaid ja katust. On hetk, mil kõik peatavad oma tegevuse ja kuulatavad. Ning selles kaunis hetkes kõlab korraks vaikseks jäänud linnas rongi vile. Eriline moment, mis võib aset leida vaid juhul, kui inimesed seiskuvad ajas, lastes kaugetel helidel, mis muidu alati kuulmata jäävad, läbi sügiste tänavate ja parkide endani jõuda.'
Ja nüüd olen taas väike valge linnuke. Kuulad tüdrukute laulu ja südames tuikab valu. Olgu see siis mis põhjusel tahes, on imelik mõelda, et ta just selliseid hetki valib. Istun nüüd oma 19. sajandi Aphrodite riietuses, üleni valges, ja olen mina. Olen Okasroosike ja Uinuv Kaunitav. Olen Lumivalgekese poolt turvaliselt luku taha pandud. Ja pean ravima südamevalu laulu vahetamisega, et kuulata midagi nii ilusat, et ei saa teisiti, kui tantsides. Ja siis soovin, et oskaks balletti, et leida see täius.
Kõrvale -- Ja nüüd üle 12 minuti kestev laul, kus kohe hakkab kõlama naise hääl:

Will you raise me up, will you help me down?
Will you get me right out of this godforsaken town?
Will you make it all a little less cold?

Will you hold me sacred? Will you hold me tight?
Can you colorize my life, I'm so sick of black and white?
Can you make it all a little less old?

Will you make me some magic, with your own two hands?
Can you build an emerald city with these grains of sand?
Can you give me something I can take home?

Will you cater to every fantasy I've got?
Will ya hose me down with holy water, if I get too hot?
Will you take me places I've never known?

After a while you'll forget everything
It was a brief interlude and a midsummer night's fling
And you'll see that it's time to move on

I know the territory, I've been around
It'll all turn to dust and we'll all fall down
And sooner or later, you'll be screwing around

So tell me now you won't do that.. Mina ikkagi loodan, ehkki olen näinud teisiti. Joonistan veel vikerkaari, ristikuid ja Kristallsuhkrumäge. See linnuke läheb kindlasti lõpuks sinna. Teekond on veel pikk ja vahepeal tuleb kõiksugu inimesi, loomi, linde ja muid karvaseid, kellega kohtuda, sõbraks saada või vältida. Praegu on see päev, kui kõnnid must-valge vihmavarjuga sügisvärvides linnas või värvilise vihmavarjuga mustvalgel maal. Tavaliselt on ikka kõik värvidesse mattunud, aga vahel tuleb selline päev ka. Mis siis teha? Oodata, vaadata, helistada sõpradele, lugeda head raamatut või kirjutada response essay seni lahedaima professori loengule. Veel ei tea. Aga praegusel hetkel lähen ja annan Lumivalgekesele osa oma kuldsest särast silmile. Siis kui maailm magab veel...