"Pigem huian ringi kui lasen schwaanzu"

Jätsime ülikooli aastapäevapidustustele neljapäeval minemata ja sättisime sammud pealinna poole. Teel pikad jutud elust, meestest ja kõigest muust. Reedel (ehk siis täna) lasin üle ühe mõttetu loengu ja käisin TIK'is õpetajate päeval. Vaneminspektor prl Peil, koos auväärsete inspektorite prl Aasaga haridusministeeriumist ja prl Linnartiga haridusametist, ainult siblis ringi, õpetas Guitsi Volvo anekdooti rääkima, sai inka õpetajatelt küpsist ja kommi, kallistas direktorit, Bogit ja keda kõike veel. Tegus päev. Aus kaup. Vahel on ikkagi tore kooli tagasi minna, eriti kui ei pea seal tegelikult ja pikaajaliselt enam käima. Ja rinnamärk ees saab kõikides tundides sisse-välja voorida ja tasuta kolme eri kooki mekkida. Ja respekt on ikkagi alles. Hr Toomas (Hando) Kruusimägi kirjutas kõne ja tsiteeris meie lennu sloganit. Ei olnud mingit "mis te siin teete" suhtumist. Oli ainult sõbralik vastuvõtt. Eriti mudilaste poolt, kes nüüd 2. klassis käivad. Kallistuste kuhja alla jäime. Sõitsime ka liftiga, istusime õpetajate toas, aelesime raamatukokku jäänud ühel diivanil ja saime palju naerda. Sain ka midagi vanast tundest tagasi. Oh neid liblikaid/tühjakõhutunnet... Aga valge maika ja sillerdavad sinised silmad ikka võidavad küll südame. Nüüd saab siis näha, kas lõpuks, pärast kõiki neid kutsumisi, lähen ka. Kui kutsutakse muidugi. Number on, selles saime juba koolis kindlaks, seda vabandusena ei saa kasutada. Jääb ainult see vana hea sõprade arvamus ja suhtumine. Ja tema ise muidugi.
Ehkki nüüdsed lõpetajad on toredad-lahedad ja nii, ei ületa miski ega keski 88 (87-89) Ülelaskurkorpuse 2007 rügemendi 12 lennu B rühma. Me olime ja jääme. Nii enda kui mõne õpetaja silmis; kes avalikult tunnistab, kes vaikselt omaette. Võib olla sebisime ka õiguse nende nooremate loomingut uurida, kui õlle kõrvale juttu väheks jääb ja tikõpe paroolid ikka meeles. Ainult, et uudis - IVA enam ei ole. Süsteem koos kõigi meie geniaalsete reflectionitega on läinud. Eks me leinasime paar sekundit ja siis liikusime elus edasi. Ja liigume praegugi. Teed on valla, Tallinn-Tartu mnt veel piisavalt töökorras, et ikka vahel külas käia ja närv piisava koguse punase veiniga vaigistatud.