Kui Kipsik siin oleks, ütleks ta: "Mis sa õitsed!"

Aga kuidas saab siis mitte õitseda, kui sind kutsutakse lillekeseks ja printsessiks. Ja helistatakse, kui oled haige, mitte ei unustata ära. Ja näidatakse, mis tunne on, kui hommikul läheb kõik ilusat teed mööda edasi, mitte ei teeselda mälukaotust. Ja tahetakse sinuga koos olla. Kuigi aega ei ole ja huuled on valusad ja homme on grammatikas töö ja esmaspäeval ei tohiks juua liitrisest kapast õlle. Me ei ole vist tõesti normaalsed. Kumbki. Mina olen ainult lauajalgpallis halvem kui võiks. Aga ma armastan muusikat. Ja inimesi, kes seda armastavad, nautida oskavad ja selle sees elavad. Kes julgevad olla imelikud, naljakad, teistmoodi, täiesti käest ära jne. Selliste inimeste puhul kaitsed neid põlve üles tõstes sõbra löögi eest. Spontaanselt, automaatselt ja sürreaalselt. Nii utoopia, et üks muusik võib olla nii mitte-üldse-muusiku-moodi. Ei. Ma parem ei voola üle ega liigu kiiresti (mis hetkel näib pea võimatu). Kuidas see nüüd oligi.. Põhi ja lõuna said kokku ja käis suur pauk. Jalg on gaasipedaalil ja nagu ma täna hommikul juba ütlesin, siis varsti toimub ilmselt avarii. Aga seniks tunnen rõõmu igast väiksemastki liblikast, kes suve lõppemisele vaatamata elama on jäänud ja nüüd ringi lendlevad. Ei, ma ei ole armunud. Aga ma ei saa öösel magada selle pärast. Võta kuidas tahad. Ma pole kindelgi, mis toimub. Kuid parim sõna selle väljendamiseks on KEEMIA.