Kõigil on...

...keegi või miski. Vahel on lihtsalt põnev mõelda, mida teised inimesed hindavad. Ja kas seda alati välja näidatakse. Inimesed on nii erinevad ja kuigi vanasti uskusin, et ei suudaks kunagi leida kedagi, kes teab/tunneb, mida mina olen läbi elanud, siis nüüd tunnistan, et eksisin rängalt. Leidsin terve hulga just endalaadseid inimhingi. Ma tean seda kas siis voodivestluste, saunakõneluste või muidu väikeste kirjakeste saatmise läbi. Põhiline on avatud suhtumine ja suhtlemine, muidu ei või loota, et teist tundma õpid. Aga alati tuleb kuskilt alustada. Esimeseks teemaks on noortel vist muusika. Avastasin, et tihtipeale püüan muusikaeelistuste (selliste selgepiirilisemate puhul) järgi kedagi kirjeldada. Samas ei ole see võimalik, sest kuulata võib ju kõike. Aga muusika on üks vägev asi, mõnes mõttes määraja, teises lihtsalt kaaskondlane. Minu arvutis leidub päris mitmekülgset muusikat, mõnel teisel veel enam. Aga seda ühtseks tervikuks ei anna muuta, sest seos kõigi nende laulude vahel olen mina. Päris huvitav oleks, kui saaks kõigi maailma laulude nimistust võtta need miljonid lood, mis kõik kokku annaksid edasi ühe inimese. Midagi jääks kindlasti puudu, midagi hingelist, aga oleks ju hämmastav, kui võiksid end tutvustada teisele inimesele sellega, et annad neile i-pod'i jagu muusikat, mis räägib sinust. Sedavõrd hämmastavamad oleksid siis need sauna-/voodikõnelused, saaksite küsida, mis loo üks või teine pala edasi annab. Ja ehk oleks lihtsam ka vastata, kui sõnad ei tule üle huulte, aga annaksid lihtsalt laulu kuulda, mis selgitaks su mõtteid.
Muusika on vägev. Ja mõjus. Nägin hiljuti und, et mängisin ühe tüübiga kaardimängu, kus iga ring tuli valida üks kaart, mida tugevama võtsid, seda kindlamalt said edasi ja avaldasid oskustega muljet. Ainult et kaartide peal olid esitaja ja laulu nimi, mitte risti-ärtu-poti-ruutu märgid. Ma võtsin sealt pidevalt kõiksugu vanakooli rokklugusid, mis siis mängukaaslases üha rohkem huvi ja ka respekti tekitasid. See meenutas pisut üht olengut, kui istusin kellegagi arvuti taga ja tõmbasin Def Leppardi ja AC/DC diskograafiaid. Sel tegelasel mu unenäos oli see temaga ühine. Ja eks see ole loogiline, mulle meeldib leida neid imeloom-inimesi, kellel on sama muusikamaitse mis minul. Uue taseme saavutab ühine armastus siis, kui koos laulate nii et muu maailm kaob kuhugi ära. Aga seda pole palju ette tulnud. Kõige tihemini esinev asjade käik on aga just ühiste lemmikesitajate nimetamine, et luua inimesega soovitud läheduskontakt. Mul on tunne, et olen esialgsest teemast täiesti kõrvale kaldunud, kuigi tahtsin algusest peale jõuda selleni, et üheks põhihuviks, mida hinnatakse on muusika. See vist ongi põhipoint: muusika ja sõbrad, vahel ka need teised erilised inimesed. Muusika loob mingi kontakti, samas võib seda teha ka miski hoopis muu. Lõpuks tuleb ikka suu lahti teha, kas laulda siis kaasa või rääkida süda puhtamaks. Nii õpime teineteist tundma ja leiame need õiged inimesed, kellega oma maailma jagada. Neist saavadki need keegi'd, kes lisanduvad miski'tele, et kokku moodustada mingi määratlematu kogu, mis ei luba meil end üksikuna tunda.

Kuulsin kuskilt, et üksildus tähendab seda, kui sa tahad kellegagi mängida, aga see inimene tahab mängida hoopis kellegi teisega. Sellise arusaama järgi olen ma olnud üksik, aga õnneks on palju teisigi inimesi, kellega ma mängida tahan ja kes tahavad ka minuga mängida. Et siis ... mängime koos!