Pidevalt ja ikka-jälle tuleb siin selle probleemiga tegeleda. Kui elu käib või keeb või midaiganes, siis jääb selle kajastamine hooletusse. Ja kui ei toimu midagi, siis oleks aega kirjutada, aga teemad tunduksid pisut mõttetud. Kuigi seikluste puudumise üle vist otseselt kurta küll ei saa. Võtame kasvõi eilse õhtu, mil esialgne plaan oli saada K-Kga linnas kokku ja kuulata Indigolaste oodi indigobeebile, lõppes asi aga paari siidri ja öise tripiga Narva mingit ilusa öövalgustusega kirikut vaatama. Koju sain veerand 5 paiku hommikul. Vot see oli hea lõpp Eestis trippimise suvele - spontaanne, pisut alkoholilembeline ja täiesti uude kohta. Küll ma siis Hiiumaal ka kunagi ära käin ja jõuan samas ehk sõbrale Saaremaale külla, nagu kuuldavasti lubatud sai. Narva trip jääb siis see suvi viimaseks. Homme hommikul juba Tartusse, et hakata möllama teise aasta inglise filoloogina, kellel on peaaegu sama palju tarkust kui esimese aasta omal. Nädalavahetuse jagu pidutsemist tuleb kindlasti ära. Mis edasi saab, see on järgmiste sissekannete teema.
Pisut siis veel vahepealsest, et kui üks hingline su jätab (mitte maha, kuna rakendan oma suurepärast oskust sõprust luua), siis teine hingab uut värskust ellu. Ja ehkki arvasin, et mu süsteemi jaoks on kandidaadid otsa saanud, sest kui palju võib tõesti olla neid tüüpe, kellega kunagi kohtunud oled, et hiljem neist miskit enamat saaks? Paistab, et just siis, kui arvad nad otsas olevat, tuleb välja keegi uus või siis pigem vana. Mõnes mõttes ma rikun oma süsteemi, teises mõttes mitte. See on kindel, et sõbrast rohkemaks saamist pole kunagi varem kogenud. Osati on sellises suhtes kergust, mida muidu häiriks pidev pinge ja vajadus teineteist tundma õppida. Aga kui kaks inimest juba tunnevad teineteist, siis on olukord erinev. Esiteks ei ole täiesti lambid küsimused kuigi lihtsalt küsida, sest võiks arvata, et pärast mitut aastat sõpradena sa juba tead kõike seda. Võin tunnistada, et see pole nii. Kui sa pole isegi kuulnud seda ülimalt naljakat lugu sellest, miks tema nimi on see, mis ta on, siis ... võiks arvata, et te ainult teate teineteist ega tunnegi. Mai tea. Sellest on isegi naljakas kirjutada millegipärast. Samas on tegu ikka väga oma inimesega. Keegi, kes mõistab TIK'i lugusid ja eliitkoolist tulenevat snooblust; on näinud sind prillid ees täiesti tavalises päevas, mitte ainult väljas käies; teab sinu sõpru ja saab nendega läbi (puuduvad vaikimine ja sallimatus - jah, pidin seda siin mainima). Ja siiski paistab, et paljud omadused, mille talle omistanud olen, polegi päris nii.
Spontaansus ja rikutud mõtlemine. Ma ei oskaks nendeta kuidagi ja oleks arvanud, et I. ikka on ka selline, aga võta näpust. Ei, miski peab ikka valesti olema kuskil ühendatud. Kõik kolm ei saanud ju ometigi 3 aasta jooksul valesti aru saada. See teema ajab nii segadusse, et jutt isegi ei voola. Mingid imelikut jõnksud on igal pool sees. Ma nagu ei olekski üldse tahtnud sellest rääkida. Peaks vist uuesti alustama.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment