Tuimus ... sõber või vaenlane?

Ühel hetkel saab tegevusetus ikka võitu. Ja siis tekivad need vastikult vaiksed hetked iseenda seltsis, mis muidu peaksid olema nauditavad, aga praegustel juhtudel avastan end agressorlikelt mõtetelt. Nagu: kas oleks liiga halb kellelegi lihtsalt üks paremsirge anda või kas tasub anda kellelegi tühje lootusi või kas "ma tahan sind veel näha" on suusoojane fraas või kas see imelik tunne ka kunagi ära läheb? Siin on variantsioon "jah" ja "ei" vastuseid, aga kunagi ei tea, enne kui hetkeemotsiooni ja olukorra koosmõjul kõik end ise välja mängib. Niisama istumine on aga meeletult raske. Palun, sõbrad, helistage tihemini, kutsuge välja, isegi siis kui ma end näiliselt peidan. Ma ei kannata enam kaua kodus istuda, lähen hulluks. Eks endale võib ka tegevusi leida kui väga vaja, aga see pole päris sama. Endale tegevuse leidmisest niipalju, et viitsisin ühel õhtul pikale jalgrattasõidule minna ja püüan jälle tõlketööd leida. Muu poolest olen suht kasutu. Ei või ära oodata, kui jälle pidulistega kokku saab ja tuju on lõbus, mitte tuim.
Mis pidutsemisse puutub, siis sain üllatava tähelepaneku osaliseks. Väikesel kummutkapil mu voodi kõrval seisis kogu oma uhkuses pudel rummi koos ginger ale'iga. Ja ühel tavapärasel päeval tuli ema koju ja küsis kas ma joongi niimoodi kodus. Ma jõudsin küll ei öelda, aga järgmisel hetkel sain teadaande, et sellises tempos ma peaksin ikka mõtlema ka, kas ma kunagi normaalseid lapsi tahan saada. Sellest ajast on see mõte natuke peas olnud. Mitte, et ma praegu last tahaks, vaid et meie põlvkond tõesti joob rohkem kui varasemad. Ja kas siis on karta, et laulva revolutsiooni laste lapsed on tulevikus kõik pisut kõverad, kuna meie ei suutnud pudelil korki peal hoida? Mõelgem ka selle peale enne kui õhtusöögi kõrvale veini lürbite või pärast tööd teleka ees õlle avate. Ma ei ole sugugi õige inimene jutlust pidama, arvestades eriti, et mul sai folgil pärast 3 päeva õllet ja siidrit lahjast alkoholist siiber ja nõnda ma selle rummipudeli soetasin. Aga selle peale tasub mõelda küll, kas meie nooruse pidutsemine hävitab mitte ainult meie ajurakke. Samas, eks ma ootan järgmist nädalat sama kiivalt, et saaks seda tühimikku kasvõi alkoholiga täita. Mõnikord on tuimus parem, aga mitte koduvaikuses.