Hommik

Voodis lamades kasutasin kogu tahtejõudu, et pilvi kõrvale liigutada. Päike peab paistma. Ja minu jaoks ta seda ka teeb. Väljas on tumedatest pilvedelt nii varase tunni jaoks küll pime, kuid mõned kiired leidsid ikkagi tee minu aknasse. See on võimas tunne. Läbi selle paksu halli massi leiab päike tee täpselt minuni, särab silma ja näitab, et suudab. Kõrvus kõlab selsamal hetkel "Sweet Emotion" ja ta on. Ta on. Ma leian kõige tormisemates ilmades ka päikese, kasvõi hetkeks. Teistmoodi ei saakski, sest ilma jään liiga tasaseks. Päike annab energiat. Neil päevil õnnestub täiesti edukalt ülivara tõusta. Midagi peale selle sooja paitava kiire polegi vaja hea tuju jaoks. Minu puhul on ta siis kindlustatud. Ja kui muudmoodi ei saa, siis vaatan alla ja näen seal kunagise tätoveeringu poolt jäetud päevitust - oma päikest.