Vabadus kõnnib viljapuudega ääristatud teedel

Hakkasin mõtlema, kui raske on olla sina ise. Tean, et leidub neid, kelle jaoks see muutub päev-päevalt keerulisemaks, ja neidki, kes ei tea piisavalt, kes nad on, selleks et olla nemad ise. Ma olen avastanud mingi osa endast, mis on alati ainult mina. See on vist seotud mu lõputunanäiva vabadusjanuga, sest tänu sellele ei saa keegi teine mind kinni hoida - ainult lendlen ühest kohast teise. Samas, mitte tuules, sest nii võiksin mõne auto rataste alla jääda või puhutaks mind kellelegi nina ette, viidaks koju kui üks mitmest värvilisest sügislehekesest ja lõpetaksin prügikastis, kui ära olen kuivanud. Ei, mitte tuules, millegi hoopis kindlama ja tugevama jõul liigun mina. Mis see on, pole päris otsustatud. Olukord ilmselt, hetkeemotsioonidega seotud. Pmts, need võimalused, mille elu ise minule annab. Alati ei tuleks aga kõiki endale antud olukordi ära kasutada, sest oma vabaduses võin end (või pigem teisi) unustada. Miks ei ole minu peas mõtteid nagu "Ära tee nii, kuna pole vaja!" või "See pole õige!"? Ja kas olen sedavõrd halvem inimene nendest, kellel need aeg-ajalt peast läbi käivad? Mai tea. Aga usun, et olen põhjusega orkuti kommuunitis "Südames olen hea". Võibolla kui mu süda suudaks ära otsustada, mida ta tahab, siis oleks mul ka kergem valida. Kuigi hetkeemotsioonid võivad ju erineda suurest pildist. Mida siis kuulata ja kui suurel määral?
Ma ei oska kahetseda ja süütunne pole ka päris paigas. Üksikud saavad sellest tõepoolest aru. Ühega neist olen samas klubis ja nimetame end suhtevärdjateks. Tõsiasi, et koos ei suutnud olla meiegi, mitte nii nagu peaks või võiks. Kuigi oleksin tahtnud ja vahel jään ikkagi karikakraga vahele. Seekord 2 lilleõiega, millest kumbki ei andnud head vastust. Nii on täiesti ebaaus. Ma saaks justkui mitme pealt kokku selle, mida mul vaja on, kuid miks ei võiks ma kõike saada ühelt? Ilmselt selle pärast, et siis oleksid mu vabalennu päevad läbi, sest kõik on juba olemas. Ja ma tunnen, et ei taha veel seda leida, kuigi mõtted liiguvad juba sinnapoole. Keegi jõuab kogu aeg lähemale, lendab ka (mitte nagu leheke) minu akna poole.
Ma tean alati ette ära, kas keegi on päris õige või ei, aga ei lõpeta kunagi seepärast asja varakult, sest võimalusi võib pidevalt juurde tekkida. Lootus sureb viimasena. Liisa lisas sellele juurde, et kõige vaevalisemalt. Samas, lootus ei pea alati surema. Ma ootan mingeid positiivseid muutusi. Selliseid, mis paneksid mind end paremaks muutma, et ma ei käiks vanadel radadel vilju noppimas. Just vanadel radadel, sest mingi imelik "õige-vale" süsteem pole lasknud mul uutel radadel muud teha kui vaadata või mõelda. Aga tundub mitte nii halb, kui käid mööda teid, mis juba tuttavad on. Tundub mitte nii vale enda jaoks, muidu tean, et vist siiski on. Lõpetaks aga selle mõttega, et kui pärast väikest jalutuskäiku naastakse sellele teele, kus nö peaksidki käima, siis järelikult oli metsatukka eksimine isegi hea mõte, sest jõudsid tõeni, et tahad siiski käia just sellel teel, mille enda jaoks valinud oled. Ja vabadustahe, mis kaugemalasetsevaid viljapuid tahab, näeb vahel isegi, et keelatud vilju ei maksa ikka süüa, ehkki nad magusad paistavad.