Inimese ajus võiks olla väike ruum teatud moodi info jaoks. Need väikesed faktid, mida keegi oma tarkuse või silmaringi väljendamiseks sulle rääkinud, või asjad, mida ise kuskilt lugenud oled. Kõikvõimalik informatsioon, mida otseselt ellu jäämiseks vaja pole, aga mille teadmine on kas huvitav või enda ja teiste lõbustamiseks kasulik. Ja siis võiks olla võimalik seda kõike mingil lihtsalt viisil kätte saada. Enamasti see ununeb aja jooksul ja kaob kuhugi ajusoppidesse, kuid võiks olla võti, mis võimaldab ülevaadet pidada. Iseendalgi oleks huvitav aeg-ajalt eri valdkondadest põnevaid asju lugeda. Lõpuks kanduksid parimad palad nendesse mälu osadesse, mis alati meeles on. Ülejäänu oleks aga vajaduse korral siiski kättesaadav. Jah, inimesel võiks olla kontroll oma aju üle. Mingi piirini muidugi, kuna ma ei usu, et oleme piisavalt arenenud ja targad selleks, et täielikku kontrolli omada. Muidu otsustaks mõni ehk mingil hetkel, et paneks oma ajutöö seisma. Olekski lõpp ja see poleks hea. Kuidas niiviisi uusi mälestusi saab luua?
Mälestustega on üldse huvitav lugu. Igaühel on erinevad süsteemid, kuidas miski meelde jääb. Mõnele kinnistuvad faktiteadmised, teisele eluks kasulik info, kolmandale lambid seigad nii enda kui lähedaste inimeste minevikust. Mul on see viimane variant. Õpituga on enamasti nii, et kui nime kuulen, tean, et olen kunagi miskit sellest kuulnud, aga kontekst ei meenu. Kahju on sellest tegelt. Tahaks, et ma mäletaksin asju antiikkreeka kirjanike kohta, mida Niinemäega õppisime. Või päevakajalisi küsimusi, mille kohta kuskilt midagi nagu kuulnud oleks, aga siis lähen ja ajan oma lolli peaga midagi sassi. Ei tea, miks mulle filmistsenaariumid ja kõikvõimalikud luuletused niivõrd palju paremini meelde jäävad... Valikuline mälu ilmselt. Samas, mille põhjal ta siis valib?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment