Mõnikord on raske end mõtlema panna asjadest, millest tahaks või on vaja mõelda. Siis tulevad ikka teised asjad pähe ja nende vägisi välja surumine ei õnnestu sugugi lihtsalt. Kui ütlen, et ära mõtle jääkaru peale, siis mille peale sa mõtled? Kui mõtte sügavust saab mõõta, siis kas sama on võimalik teha ka tema raskusega? Sügava mõtte kohta öeldakse tänapäeval diip. Ma just avastasin, et kui läpakas nüüd tagurpidi pöörata, siis on diip ikkagi sama sõna, i täpid on ainult allpool. Sügavamõttelisuse tagajärjel võib minu meelest muutuda ka raskus hinges. Need kaks ei ole sünonüümsed ja ühe olemasolu ei kinnita ega välista teist. Aga on üsna huvitav mõelda, et üks mõte võib olla nii raske, et vajub põhja ja saab seeläbi sügavaks.
Mina ei mõtle praegu eksistentsiaalsetel teemadel, olen alles romantismi ajas. Sellist voolu mõtteid liigitatakse enamasti kergete alla, sest mõte neist põhjustab lendamise tunde. Ma ei liigita siia sisse gootikat, kus ka romantiline mõte vajub põhja ja muutub seal nii raskeks, et on sügav. Minu romantilised mõtted on aga pisut häiritud, sest ei taha neid mõelda üksi. Ja kuigi ma ei istu päev läbi voodi peal mõeldes teatud kellestki, tekib tunne, et sealpool toimuvad palju mõtekamad mõtted kui siin. Seejärel mõtlen edasi, kas ühed mõtted välistavad teised ja loodan, et see pole nii. Mõtlemisest võib kergesti saada üle mõtlemine, eriti minu puhul. Lihtsalt/raskelt ... Mu üleliigne mõte kisub mind alla ja see pole vaba langemine.
Tegelikult pole ma kunagi olnud nii õnnelik.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment